Rannar Vassiljev: Kui EL maadleks praegu võlakriisiga, poleks Ukrainale keegi tähelepanu pööranud
Kahe aasta taguses debatis keerles vastasseis nii juriidiliste lahenduste kui ka asja olemuse üle. Viimane oli paljuski põhimõtteline küsimus, kas meiega sama valuutat jagavad riigid, kes on iseseisva maksejõu liig agara laenamise tõttu minetanud, väärivad teiste euroala riikide abi, ja mis juhtub siis, kui abi ei anta.
Toetuse sisu seisnes peamiselt garantiidel põhineva ühise mehhanismi (ESM) loomises, mis saaks turgudelt odava hinnaga raha kaasata ning seda siis abistatavatele edasi laenata, nõudes vastu rahandust ja majandust korrastavaid tegevusi, et hädas riigid august välja rabeleksid. Omapoolse panuse andis ka Euroopa Keskpank nii rahapakkumise suurendamise kui probleemsete riikide võlakirjade järelturule sekkumise näol.
Täna võiks küsida, et kas tõesti on Euroopa Liidu ja keskpanga kriisilahendus olnud niivõrd efektiivne, et võlakriis ja eurohukk on uudiste pealkirjadest kadunud? Aus vastus oleks, et tõenäoliselt siiski mitte. Hiljuti avaldatud Eurostati esimese kvartali statistika kõneleb sellest, et euroala võlakoormus on kasvanud 94 protsendini SKPst, mis on poolteist protsenti kõrgem kui aasta tagasi. Kõrgeima laenukoormuse edetabelis troonivad endiselt Kreeka, Itaalia ja Portugal väärtustega, mis ületavad vähemalt kaks korda mõistlikuks hinnatava piiri. Neile on jõudsalt kandadele astumas Küpros, kes koos Sloveenia ja Kreekaga on aastaga kõige enam võlakoormuse kasvu panustanud. Helleneid on küll põhjust tunnustada viimases kvartalis toimunud väikese vähenemise eest.
Küll on suudetud eelarvedefitsiiti varasemaga võrreldes piirata ning ka euroala kolmeprotsendine puudujääk on viimase viie aasta madalaim. Samas on Kreeka ja Hispaania endiselt kulutamas ebamõistlikult rohkem kui riigi sissetulekud võimaldaksid ning neile kahele lisandus eelmisel aastal ka Sloveenia.
Kui võlakoormuse ja eelarvedistsipliini osas pole kahe aastaga drastilisi muutusi toimunud, mida tõele au andes ka nii kiiresti ei oodatud, siis oluliselt on paranenud meeleolud finantsturgudel. Kreeka, Portugali, Hispaania ja Itaalia võlakirja tootlused, mida kaks aastat tagasi ärevusega igapäevaselt jälgiti, on langenud turvaliselt alla kriitiliseks peetava piiri. Siin etendab olulist rolli Euroopa Keskpank, seda nii rahapakkumise suurendamisel kui probleemsete riikide võlakirja järelturule sekkumisel.
Võimalused pöörduda kas ESMi poole või ka ise mõistlikel tingimustel turgudelt raha laenata, on võtnud maha ohu, et mõni probleemne riiki satuks kontrollimatu maksejõuetuse küüsi, millega kaasneksid majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid, mis võiksid doominoefekti tekitades kanduda edasi teistele ebakindlas seisus riikidele. Kontrollimatu maksejõuetuse tagajärgede kohta annab lähitulevikus praktilise näite Argentiina. Viimast ei maksaks siiski üks-üheselt võtta, kuna Argentinas ollakse maksejõuetusega juba harjunud. Samuti on seal toimuva mõju naaberriikidele eeldatavalt väiksem kui ühist valuutat ja siseturgu jagades.
Igal juhul on ESMi loomise ning keskpanga sekkumise tulemuseks vähemalt lühemas perspektiivis see, et finantsturud ja ka ühiskonnad on maha rahustatud. See on võimaldanud nii Euroopa Liidul kui ka liikmesriikidel jagada tähelepanu ka teistele teemadele, sest maja ei vaja enam kustutamist.
Olukorras, kus euroala peaks eksistentsiaalset võitlust ning Euroopa ja USA tähelepanu oleks ennekõike sellele suunatud, jääksid tänased Euroopa Liidu meetmed Venemaa suunal vaid unistuseks. Kui Euroopa Ülemkogu peamiseks teemaks oleks hetkel võlakriis ning Itaalia ja Prantsusmaa tunnetaksid ohtu, et peavad oma maksejõuetusprobleemide tõttu pöörduma abi saamiseks ESMi poole, siis ei oleks Ukraina kindlasti fookuses. Võib vaid ette kujutada, mil määral jaguks taolise stsenaariumi korral tähelepanu Ukrainale ning milline oleks siis Euroopa poliitiline ja ühiskondlik valmidus kehtestada Venemaale majanduslikke sanktsioone.
Kaks aastat tagasi tõid ESMi toetajad muuhulgas välja ka turvalisuse argumendi, mis toona liigset tähelepanu ei pälvinud ning millele sai mõnel puhul isegi osaks oponentide halvakspanu. Apolloneid, kes oleksid tänaseid arenguid ette ennustanud, toona küll polnud. Hetkel tuleb tõdeda, et ESMi julgeoleku aspekt avaldus varem kui oleks võinud oodata. Paraku saame vaid möönda, et mida killustatum ja majandusmurede kütkeis Euroopa Liit on, seda ebaturvalisem siinkandis on.
Seda on veel vara öelda, kui efektiivne saab ESM keskpikas perspektiivis olema ning kas meil tuleb kunagi kanda ka reaalset rahalist kahju. Samas on põhjust Ukrainas, aga ka Eestis ning kõigis riikides, kes näevad Venemaa käitumises suurt julgeolekuohtu, tänulik olla, et Euroopa hetkel aktiivselt võlakriisiga rinda ei pista ning euroala ellujäämisvõitlust ei pea. ESMil oli kanda kindel roll euroala lagunemise ja maksejõuetuslaine paanika vaigistamisel. Usun, et selle valguses on paljudel tema kunagistel vastastel põhjust oma hinnangutes leebem olla.
