Viimase aja Ukraina-kajastus on selgelt suunatud siseturule. Väljaspool Ukrainat vaevalt et keegi usub seda, mis seal saadetes – sh vestlussaated – tuleb. Sealt tuleva negativismi hulk ületab loogilise vastuvõtu piiri. Ma ütleksin praegu, et käib tõlgenduste sõda. See interpretatsioonisõda oli küll juba ammu nähtav, aga et ta nii karmi ja järsu kuju võtab, oli raske ennustada.

••Mis te arvate, kuidas see üldse vene inimesele mõjub? Siiani on suhtutud ukrainlastesse kui sõbralikku või neutraalsesse rahvasse ja nüüd järsku niivõrd terav ühesuunaline käsitlus.

Siin on selge, et ukrainlastesse või Ukrainasse me suhtume hästi, aga seal on lihtsalt osa inimesi, kellesse hästi suhtuda ei saa: fašistid, natsid, banderalased, palgasõdurid jm. Et kui oleksid Ukrainas võimul need kenad inimesed, kes meile meeldivad, siis oleks Ukraina ka sõber – loomulikult ilma Krimmita. Propaganda pole suunatud kogu Ukraina, vaid nende vastu, kes mõtlevad teisiti, kui Venemaal mõeldakse.