Raul Talvik: Probleemid kiirabireformi ümber
Kui alustada algusest, siis Eesti rahva tervis on maailma tervishoiuorganisatsiooni kogutud andmete järgi üks halvemaid Euroopas. Seega puudub lootus, et arstiabi vajadus väheneb või tulevikus odavneb.
Senine haiglareform on võimaldanud Eesti tervishoiul Euroopas esile tõusta: Eesti tervishoid on Euroopas finantsiliselt efektiivseim. Paraku on see ajutine pingutus. Uued reformid, kiirabi- ja haiglareform, annaksid poliitikutele ainult veidi aega rahastamise suurendamiseks ja olukorra lahendamiseks. Seda oleks kasulik teha etapi viisi, iga aasta natuke. Vastasel juhul tekib olukord, kus pole enam väljaõpetatud meedikuid ega nüüdisaegseid ravivõimalusi. Juba praegu kasutatakse eriti kalleid, kuid efektiivseid ravivõtteid märksa vähem, kui vaja oleks. Algul tähendab see patsiendile järjest pikenevaid järjekordi, hiljem aga ravi välismaal (oma raha eest) või hoopis ilma moodsa ravita jäämist.
Mis toimub kiirabis?
Kiirabis planeeritakse muutusi, aga reform on alati probleemne, sest inimesed hindavad stabiilsust. Paraku on aga nii, et see, mis kunagi oli hea, ei pruugi enam sobida tänapäeval. Pealegi tingivad muutusi veel finantskriis, inimeste kolimine, meditsiini areng ja osa ravivõimaluste koondumine vähestesse keskustesse. Tulemusena ei garanteeri praegu kehtiv süsteem enam kõigile parimat ravi.
Nüüd siis kiirabist. Patsiendi ootused kiirabile võiks kokku võtta järgmiselt: kiire saabumine, kvalifitseeritud abi kohapeal ja vajaduse korral kiire transport haiglasse. Kiire saabumine ei tähenda ainult brigaadide hajutamist territooriumil, vaid ka operatiivset keskset juhtimist lokaalse asemel.
Haigla valik pole tühine, see on nii mõnigi kord patsiendi jaoks eluline otsus. Mõnel juhul pole lähim haigla üldse parim lahendus. Haige peaks kohe sattuma lõppravi võimaldavasse haiglasse, et poleks hilisemaid hädaabitransporte.
Praegu viiakse otse keskusesse kaks kuni neli protsenti abisaajaid ja see osa aastatega ilmselt suureneb. Keskus on tavaliselt kaugemal kui kohalik haigla, mistõttu brigaadi sõiduaeg pikeneb. See nõuab hästi organiseeritud ja tugevaid kiirabiasutusi, et kaotatud aega kompenseerida.
Põhilised reformi pärast muretsejad on kohalikud administraatorid. See on täiesti loomulik, sest neil on piirkonna elanike ees moraalne vastutus. Aga haiglate juures olevad brigaadid võivad asutusele olla ka kasulikud. Esiteks, riigieelarvest laekub haiglale raha, mille kulutamine oleneb juhtkonnast. Teiseks, oma brigaad on (vähemalt moraalselt) kohustatud tooma haige oma haiglasse. Muide, see on ka brigaadi liikmetele soodsam. Patsiendile on soodsam, kui haigla valik oleks vaba.
Seetõttu on brigaadide lahutamine haiglatest ja suurte üksuste moodustamine haigete huvides. Tallinnas (osaliselt) ja Tartus on see toimunud juba ammu, ilma et see oleks patsientidele probleeme tekitanud. Pealegi on suured organisatsioonid alati rikkamad ja efektiivsemad. Kuid ega siis olemasolevad brigaadid ära kao, nad lihtsalt liituvad teistega.
Enesestmõistetavalt on brigaadid välja õpetatud, millises seisundis patsient kuhu viia. Karta, et nüüd viiakse kõik keskustesse, on liigne. Ükski keskus pole võimeline mahte suurendama rohkem kui 10–15%. Probleem haiglatega on muidugi olemas. Kiirabireformiga peab kaasnema Eesti liiga suure ja raha raiskava haiglavõrgu muutumine.
Aga patsiendi soovid?
Kui patsient soovib lasta ennast ravida kohalikus haiglas, ent meediku arvates oleks talle kasulikum keskus, siis viiakse patsient sinna, kuhu ta soovib. Muidugi selgitatakse talle enne, miks keskus on parem. See ei tähenda siiski, et soovida võib kõike. Kodust kaugel hätta sattunutega käitutakse nagu kohalikegagi. Brigaad ei tohi sõita sadu kilomeetreid ainult transpordiks, kui patsiendi vajadustele vastav haigla on palju lähemal. Järgmine väljakutse võib tulla iga hetk.
Meditsiinikogemus on näidanud, et ühe põhieriala administratiivne allutamine teisele piirab arengut. Ehk siis haiglate kiirabid võivad jääda arengus maha. Ka parimate juhtide jaoks täidavad nad peamiselt transpordifunktsiooni. Pealegi ei suuda väike üksus koondada raha suuremate vajaduste tarbeks.
Teisalt, tänapäeval üha lüheneb aeg, mis kulub kiirabi saabumisest kuni põhiravi alguseni. Sellel võib olla lausa eluline tähtsus patsiendi elule ja tervisele. Juba praegu on vahel kõigest mõni minut või kümmekond minutit aega. Pole väga kauge tulevik, kui põhiravi tuleb alustada juba kiirabiautos või isegi kodus. Sellised protseduurid eeldavad nii kallist aparatuuri kui ka kallist ravi, mida väikesed asutused pole võimelised tagama.
Kokkuvõtteks: maailmas pole midagi uut, samamoodi kulges omal ajal ka haiglate reform.
