Ravil Khair al-Din: Charlie Hebdo – mida nähakse ja mida mitte

Kas ma mõistan hukka terrorismi? Kindlasti. „Je suis Charlie”? Ei!

Mõne aasta eest tabas maailma süsteemne kriis, millest ei pääse välja tavapärasel moel, kus langusele järgneb kasv.

Suurriigid alustasid ressursside ümberjagamist ja araabia kevade sündmused olid kavandatud just seda eesmärki silmas pidades. Kaose korraldamise taktika oli mõeldud Magribi ja Lähis-Ida ilmalike režiimide hävitamiseks ning piirkonna destabiliseerituna hoidmiseks. Sellele ülesandele ei saa leida paremat tegijat kui islamist või pühasõdalane, kes on oma paganliku („jahhiliya”) teadvuse kognitiivse alamsüsteemi tõttu valmis hävitavalt tegutsema.

Egiptuses see kavatsus nurjus, sest Muslimi Vennaskond ei suutnud võimu oma käes hoida, aga Liibüas viidi kaose tekitamise kava täielikult ellu. Pikaajalises perspektiivis taheti nõrgendada Iraani ning seda rahastasid peamiselt Saudi Araabia ja Katar. Katari jaoks oli ilmselt oluline suunata maagaasivood Süüria kaudu Euroopasse. Kuid Bashar al-Assadi režiimi kukutamise ebaõnnestumine on viinud selleni, et revolutsioonilised sündmused kasvasid riikidevahelisteks probleemideks.