Jalutasin tagasi koju neile ohverdustele mõtiskledes, süda aukartusest ning tänutundest pakatamas. Ja seesama mõte tekitas minus jällegi pettumust praeguse olukorra suhtes. Kuigi ühiskondlikku ning poliitilist konteksti ei anna vabadussõja ajaga võrrelda, siis siht peaks olema jäänud samaks – tegutseda koos parema tuleviku nimel. Seetõttu jääbki kriipima, kuidas ühed riskisid tulevaste põlvede nimel oma eludega, kui teised ei suuda alla suruda isegi oma ego!
See mõte tuli jälle minu juurde tagasi, kui kuulasin õhtul presidendi kõnet. Ma pole varem veel kuulanud ühtegi vabariigi aastapäeva kõnet nii intensiivselt kaasa noogutades. Kõne ülesehitus oli läbimõeldud ja paeluv, sisu peenetundeliselt otsekohene ja aus ning tõi minu arvates väga hästi esile ühiskonnas kõige põletavamad murekohad. Eriti suurt äratundmist tajusin hetkel, kui president pöördus riigikogulaste ja poliitikute poole, tuues tähelepanu alla viimaste aastate muutused poliitmaastikul, seda eeskätt just poliitilise kultuuri osas, kutsudes meie saadikuid üles käituma oma võimu ja positsiooni suhtes vastutustundlikumalt, keskendudes sisulisele tööle, mitte niivõrd omavahelisele mudamaadlusele.
