Seda loetelu kiiretest asjadest, mis nõuavad valitsuse liikmete, valitsuse kui terviku ja ministeeriumite täit tähelepanu ning tegutsemist nüüd ja kohe, saab jätkata veel mõnda aega. Seega teemasid, mis Eesti inimeste normaalset elu takistavad on piisavalt. Aga ometi käib viimased paar kuud triangel ja sorav virin koalitsioonileppe avamise soovist, mis justkui oleks see kõige tähtsam asi kõigi murede kiireks lahendamiseks. Ometi see nii ei ole ning osa valitsuskoalitsiooni kuuluvast sotsiaaldemokraatlikust parteist kulutab aega ja energiat asendustegevusele.

Sotsiaaldemokraatlik erakond sai ootamatu sündmuste arengu tulemusel uue esimehe, mis oli üllatus talle endalegi. Ehk erakonna esimehe valimiskampaanias antud lubadusi alles kokku saadud valitsuse tegevuskava muutmiseks tuli püüda hakata ka päriselt ellu viima. Sest nii sai sotsiaaldemokraatide esimehe valijatele lubatud. Kiire esimeheks saamisega polnud aga uus juht ilmselt täielikult arvestanud, sest reaalsuses on vähemalt kolm suurt takistust lubatu täitmiseks. Kõigepealt see, et valitsus oli ju alles moodustatud ning valitsuse tegevuskava üle mitu nädalat kõnelusi peetud. Ükskõik, kas see programm meeldib või mitte, kuid tõsiasi on see, et pärast pikki läbirääkimisi pole kuigi loogiline eeldada, et paar kuud hiljem asub kolme erakonna kokkuleppepunkt kuskil mujal ning nüüd oleks võimalik kokku leppida sootuks erinevas koalitsioonileppes.

Teiseks peaksid valitsusliidu erakonnad üksteist tundma piisavalt hästi, et mitte loota, et Reformierakond nõustuks näiteks tulumaksu tõstmisega ja seda veel mitme protsendipunkti võrra. See on lihtsalt täiesti ebareaalne ettepanek.

Kolmandaks - kui ka sotsiaaldemokraatliku partei uuele esimehele meeldib tegelikult teistsugune valitsuskoalitsioon ning kõik need koalitsioonilepingu muutmise nõuded on lihtsalt suitsukate, siis reaalsus on taas see, et ükskõik milline valitsus peab Riigikogus saama enamuse toetuse ehk mängu tuleb sealne kohtade jaotus ja matemaatika. Keskerakonnal ja sotsiaaldemokraatlikul erakonnal kahepeale enamust ei ole. Kui juurde mõeldakse ka Vabaerakond, siis jääb ikka 1 hääl puudu. Jah, võib olla ka vähemusvalitsus, kui seda olulistel hääletustel toetab veel mõni erakond ise koalitsioonis olemata. Antud juhul on küll raske ette kujutada, et sotsiaaldemokraadid ja Vabaerakond võiksid olla valitsuses näiteks EKRE armust. Ka on vägagi küsitav Keskerakonna ja Vabaerakonna, aga ka Vabaerakonna ja sotsiaaldemokraatide ühiste arusaamade ulatus nii mõneski põhimõttelises asjas.

Olukord, kuhu hetkel on sotsiaaldemokraatlik erakond sattunud, on küll mõnevõrra ebamugav, kuid see on ületatav. Seda muidugi eeldusel, et kiiresti keskendutakse päris asjadele ning jutt koalitsioonileppe põhimõttelisest muutmisest jääb lõppevasse suvesse. Seda eriti tulumaksu tõstmise soovi osas. Peale selle, et praeguses valitsuskoalitsioonis on see jutt lihtsalt ebarealistlik, pidurdaks tulumaksu tõstmine niigi keskpärases tempos liikuvat majandusarengut ning teeks lihtsalt olulise osa palka saavatest inimestest pisut vaesemaks.

Seega võiks koalitsioonileppe avamise teemalised arutelud senisel tupikuteel lõpetada ning vaadata, kuidas saab eriarstile pääsu järjekorrad lühemaks, kuidas taastada saarlaste, hiidlaste ja saarte külaliste eneseväärikus, tagades normaalse ühenduse mandri ja saarte vahel kohe ja mitte aasta pärast, kuidas saada piir ette seakatkule ja lõpetada tuhandete sigade ja põrsaste tapmine. Teha on kõigil valitsuse liikmetel veel palju muudki, et Eesti inimeste elu liiguks paremuse poole ka tegelikult ning mitte vaid koalitsioonilepingus või selle fantaasiaversioonides. Sotsiaaldemokraatlik erakond on valitsuses ja kannab täit vastutust selle eest, kuidas 25. aastal pärast iseseisvuse taastamist Eesti inimeste elu paremaks läheb. Nüüd ja praegu ning aega pole raisata.