Ühtluskool ja kaasav haridus on omavahel seotud. Mõlemad minu meelest õiged põhimõtted - ühiskondlik kokkulepe, poliitikate alus, millele eesti haridususku rahvas toetub, soovides usaldada riigisektorit, teades, et laps saab lasteaiast ja koolist eluks parima stardi. Need põhimõtted on õiged.

Seda enam üllatav ja häiriv on olukord, kus menetleme korraga erakooliseadust ja PGSi justkui vastupidiste põhimõtete kohaselt. Ühtluskooli põhimõttele on praegune valitsus mööndusi tegemas, luues tavakoolide arvelt, kuna riigiraha on lõplik suurus, eelist rahastuses erakoolidele. Erakoolide osas võtab riik vastutuse endale, hariduslike erivajadustega laste osas hajutab seda edaspidi KOVide, sihtasutuste ja riigi vahel. Samal ajal jäetakse tegelemata tegeliku pudelikaelaga, mis seisneb õpetajate ettevalmistuses, tugipersonali olemasolus ja koolijuhi soovis ja oskuses kõiki lapsi näha ja tema vajadustele vastavalt koolitada.

Ei taha peita teistsugust

Kaasava haridusega oleme alles heal juhul poole peal. Ühiskonnana hakkame aru saama, et igaüks on tähtis, iga kett nii tugev kui tema nõrgim lüli. Me ei taha peita teistsugusust, tahame riigina pakkuda võrdseid võimalusi. Põhiseaduseski oleme sätestanud, et otsustav sõna koolivalikul on lapsevanemal, riik ei saa last suunata ühte või teise erikooli. Teisalt on riik senise seaduse alusel vastutanud erivajadustega laste haridustee eest.