Rein Raud Foto: Eero Vabamaegi
Alustagem sedastustest, millega, ma oletan, ratsionaalselt mõtlevad poliitikud peaksid nõustuma. Eesti rahvaarv väheneb. See tähendab, et Eesti peab tegema pingutusi, sealhulgas strateegilise tähtsusega investeeringuid, et vältida pikema perspektiivi probleeme ja hoida riik elujõulisena. Tööandjad räägivad juba lisaimmigratsiooni vajadusest. Realistlikult oma kliima ja elatustaseme suhet hinnates võime oletada, et türklastele või albaanlastele me vaevalt huvi pakume, aga Bangladeshi või Mali elanikud võiksid ehk huvitatud olla küll. Või siis inimesed, kelle jaoks vene keel on esimene või teine keel, ja seda põhjustel, mis paljudele võib-olla ei meeldi. Kultuuriliselt on esimeste integreerimine kindlasti keerulisem ja Eesti ühiskonna võime neid omaks võtta ka väga 
kahtlane.

Mulle endale oleks selle küsimuse käsitlemisel armsam inimlikule õiglusele toetuv argument. Mida võib üks inimene eeldada vabas maailmas demokraatlikult riigilt, millele ta maksab oma maksud? Kui mitte võimet, siis vähemalt tahtmist talle selle eest vastu pakkuda keskkonda, kus leiavad lahenduse probleemid, mille lahendamisega ta ise hakkama ei saaks. Haridus on kahtlemata üks neist.

Avalehele
122 Kommentaari