Rein Ruutsoo 40 kirjast: haritlaste ühispöördumine oli võimuritele raputavam ehmatus kui noorte meelsusavaldused. KGB võrdles seda maavärinaga

Arhiivitoimikud kinnitavad, et KGB teadis hästi, mille suhtes ja kuidas keegi haritlastest kriitiliselt sõna võttis. Kuid midagi oli tõesti teisti. Lühidalt öeldes oli haritlastele 1980. aasta kevadeks kõrini silmakirjalikkusest, millega "kodurahu" teeseldi, kirjutab 40 kirjale alla kirjutanud Rein Ruutsoo.

„40 kirjana“ tuntuks saanud avaliku pöördumise vahetuks poliitilise tausta kujundas kaheldamatult 1978. aastast alates taas hoogu koguv venestamine. Selle üheks päästikuks oli solvavalt ebaintelligentse, tüüpilise „parteitümika“ Karl Vaino niigi eemaletõukava EKP aparaadi etteotsa sättimine.

Režiimi mõlemad poliitilised uuendused olid omakorda juba „vastuseks“ Eesti ühiskonna toimunud arengutele, mida võimurid iseloomustasid „natsionalistlike meeleolude kasvuna“. Haritlaskonna protestimeele vallandamise silmanähtavaks „päästikuks“ said noorte protestid. Kuid siiski ei peegeldanud „armastatud partei“ vastu pöördumine pelgalt emotsioonide tulva.