Sõnadel pole revolutsioonides vähetähtis kaal. Ajaloolises plaanis peitub rahvarinde sildi taga väga erinevaid algatusi. Just sõna võitluslikkus köitis saates osalenud Heinz Valku, kui ta ettepanekut ka kohe toetas. Teda haaras sõnade „rahvas” ja „rinne” koosmõju fluidum.

Loomeliitude kultuurinõukogu kui „katus” oli tol kevadel juba saanud varivalitsuse tiitli. Kuid see koondas eelkõige humanitaar-intelligentsi. Eestis oli juba palju ühendusi, kuid mitte peamist – tuleviku nimel rahvast poliitiliselt koondavat jõudu!

Perestroikast julgustatuna oli meie eneseteadvus 1988. aasta kevadeks suuresti kosunud, aga samas kasvas ka kindlusetus. Rahvarinde üks peamisi liidreid Marju Lauristin on tõlgendanud perestroika toetamist kui ka kavaldamist. Kuid toetamisega oli tõsi taga. Vaid kuu tagasi oli Moskvast kõlanud nõue igasugune perestroikatsemine üldse lõpetada. Nüüd vajati hea poliitilise vaistuga sobiva vormi sõnastajaid.

Uue, seni tundmatu struktuurina oli Rahvarinde liikumise kavand revolutsiooniline. Selle „tundmatus” oligi algatuse edu peamine trump. Eesti NSV-d juhtivatel Karl Vainol ja julgeolekujuht Karl Kortelainenil oli paugupealt raske otsustada, millega siis õieti tegu on. Ühtlasi seati Vaino ja valitsusjuht Bruno Sauli perestroikameelsus avalikult kahtluse alla.

Kuidas mõista üleskutset perestroikat toetada, on tagantjärele mitmeti väänatud. Kõige autentsema mõtestuse sellele, kuidas perestroika toetamist mõista, kelle poolt ja mille vastu Rahvarindega ollakse, selle andis rahvas ise, st need sajad tuhanded, kes Rahvarindega liitusid. Olgu siinkohal meenutatud, et innukamate perestroika toetajate hulgas oli ka kirik ja 1988. aasta suvel algatatud Eesti kristlik liit toetas programmiliselt perestroikat. Rahvarindega algas 1988. aasta suvest Eestis kaksikvõimu periood.

Rahvarinde algatuse jõud oli selle kava muutumises „üldrahvalikuks varaks”. Eesti üksi poleks suutnud neostalinismi pealetungi peatada. Rahvarinnete liikumine kui „ekspordiartikkel”, kui rahvaalgatuslik organiseerumise mudel, sai alguse Eestist. Paraku on Eestimaa Rahvarinde ja impeeriumi suhe olnud aastaid just äraspidiste spekulatsioonide objektiks, justkui oleks Moskva ise selle algatanud. Ajalooallikais pole Moskva algatavast rollist vähimaidki tõendeid. Küll on aga arvukalt kinnitusi Eestimaa Rahvarinde olulisest panusest impeeriumi hajutamisse.

Nakkuse levitajad

Meie Balti „õed” olid loomulikult esimesed nakkuse levitajad. Uudis loomeliitude pleenumist ja Rahvarinde rajamisest tekitas suurt indu Läti kirjandusringkondades, aga ka Daugava kaitsjate seas (nende eestvedajaks oli tulevane Läti rahvarinde Tautas Fronte juht Dainis Ivāns). Kuid rahvarinde aktivistid põrkasid kohe Läti kompartei ägedale vastupropagandale. See oli üks põhjustest, miks Läti loomeliitude pleenumil (2.–3. juuni) ei juletud veel Tautas Fronte loomise ettepanekut avalikult sõnastada. Leeduski oli partei vastuseis Sajuūdisele tugev.

Kuid ajalugu tahtis teisiti. Selle aasta oktoobris võivad Eestimaa Rahvarinne, Läti Tautas Fronte ja Leedu Sajūdis koos tähistada veerandsajandi sünnipäeva. Ehkki avaramalt õppisid Eesti eeskujust rahvaliikumised Ukrainast Gruusiani, oli meie vabanemisteel otsustava kaaluga Baltimaade ühisrinde teke. Ilma koostööta poleks õnnestunud ei MRP tühistamine ega Balti kett. Suutsime koos Vene demokraatidega luua ühisrinde neostalinistide vastu. Ilma nende ja paljude teiste Rahvarinde saavutusteta oleks meie rahvaste vabanemise ja NSV Liidu lagunemise lugu olnud üks teine lugu.

Rein Ruutsoo,
politoloog