See on kogu aeg pinna all olnud. Kuid igasugused tobedused, mille puhul varem teati, et neid ei sobi välja öelda, on praegu muutunud ülaltpoolt tulevate suuniste järgi justkui legitiimseks.

Tõepoolest orwellilik maailm. Võtame või Portlandi, kus kohalik võim palus hiljuti: ärge saatke siia föderaalüksusi. Washington keeldus. Rääkimata üldse küsimusest, et kui õigustatud on kasutada sõjaväge omaenda rahva vastu. Millal see kõik plahvatab?


Üks praeguse ülemtola meetodeid on olla kogu aeg nähtaval. Varem tavatses poliitikas olla nii, et kui tegid ühe vääratuse, siis räägiti sellest aastakümneid. Näiteks ühe juhtumi puhul, kus Hillary Clinton oma elamusi Jugoslaavias üsna kõvasti üle paisutas – nagu oleks ta olnud tule all. No ei olnud tule all. Kuid sellest räägiti tagantjärele aastakümneid, sest tegu oli ainsa valega, mille ta oli esitanud. Üks vale võis poliitiku hävitada.

Aga praegu esitatakse üks absurdsus päevas. Kõik peavad sinust rääkima. Sooviksin, et oleks üks telekanal, kus ei oleks temast juttu. Aga juba valimiskampaania ajal oli nii, et vaata Foxi või mõõdukaid kanaleid, ta oli ikka uudistes rohkem kui Hillary Clinton. Temal võtab vaid paar minutit, et päeva uus hullumeelsus välja mõelda.