Olen pidanud alati mõistatuseks, kuidas Ameerikas võib olla sedavõrd arenenud tehnoloogia ja samal ajal kõige rohkem inimesi, kes ei usu teaduse alustesse, vaid usuvad, et maailm loodi 5000 aastat tagasi. Kuid pidagem meeles, et ainult USA-s on juhtunud, et Darwini arenguteooria vastu minnakse kohtusse. Ainult siin on juhtunud, et ühe osariigi parlament otsustab, et pii pole 3,14, vaid meie osariigis on see lihtsalt kolm.
See on kogu aeg pinna all olnud. Kuid igasugused tobedused, mille puhul varem teati, et neid ei sobi välja öelda, on praegu muutunud ülaltpoolt tulevate suuniste järgi justkui legitiimseks.
Tõepoolest orwellilik maailm. Võtame või Portlandi, kus kohalik võim palus hiljuti: ärge saatke siia föderaalüksusi. Washington keeldus. Rääkimata üldse küsimusest, et kui õigustatud on kasutada sõjaväge omaenda rahva vastu. Millal see kõik plahvatab?
Üks praeguse ülemtola meetodeid on olla kogu aeg nähtaval. Varem tavatses poliitikas olla nii, et kui tegid ühe vääratuse, siis räägiti sellest aastakümneid. Näiteks ühe juhtumi puhul, kus Hillary Clinton oma elamusi Jugoslaavias üsna kõvasti üle paisutas – nagu oleks ta olnud tule all. No ei olnud tule all. Kuid sellest räägiti tagantjärele aastakümneid, sest tegu oli ainsa valega, mille ta oli esitanud. Üks vale võis poliitiku hävitada.