Eesti on juba õige aja maha maganud. Ägestunud maailmapoliitika on kahandanud Eesti Vabariigi kodakondsuse võlu. Halli passiga on magus osa kodakondsuse hüvedest juba vaikselt loovutatud.

Aga parem hilja kui veel hiljem. Eesti Vabariigi saja aasta juubel pakub võimaluse näidata maailmale meie enesekindlust ja head tahet. Nii et peaminister Jüri Ratas on põhimõtteliselt õigel teel, kui soovitab kodakondsust laiendada kõigile, kes on 25 aastat Eestis elanud.

On kaks raskust.

Esimene on, kuidas asja tehniliselt ja õiguslikult teostada, kui siiani on kodakondsuse jaoks kehtinud nõuded, mis on maailmas tavalised uustulnukate puhul.

Ega see nii kah lähe, et iga mittekodanik, kellest on teada, et on 25 aastat Eestis elanud, saab postis teate, et tulgu passi järele.

Kuidas on nendega, kes alles 23 aastat tagasi siin sündisid? Kas võimalus kodakondsust saada tähendab, et hall pass kaob käibelt muidu kui erandjuhtudel, nii nagu tavalistes riikides? Kas võimalus on ühekordne või jätkub ka edaspidi, kui kellelgi 25 aasta kell kukub? See on alles küsimuste algus.

Teine on poliitiline.

Kodakondsete ringi avardamine on tundlik küsimus, kus pea ja süda võivad rääkida üksteisele vastu.
See läheb riigikogus läbi ainult siis, kui enamik erakondadest on mitte ainult veendunud, et see on rahvale ja riigile kasulik, vaid ka, et see on nendele kasulik – või vähemalt ei kahjusta neid.

Mitte nii, et üks erakond saab algataja au ja uute valijate tänu, teised aga annavad oma toetuse niisama.

Et õnnestuda, peab ettepanek tulema erakondade enamuse poolt ühiselt, pärast pikaajalist arutelu, et kas ja kuidas.

Ühe erakonna valimisprogrammi punktina on kodakondsete ringi avardamine mugav ja lihtne, kuna ei pea muretsema, kuidas keerukat lubadust täita – saab kindla peale end sellega välja vabandada, et teised erakonnad, näe, ei lase.

Peaminister on õige mõtte välja käinud kehval viisil.