Reinsalu: ka sarivägistajatele ja pedofiilidele peaks saama mõista eluaegse vanglakaristuse
Kohus karistas meest 15-aastase vangistusega – maksimumiga, mida karistusseadustik selliste tegude eest võimaldas. Riik annab oma parima, et kurjategijat ümber kasvatada, kuid loetud aastate pärast on see mees vaba sõltumata sellest, kas ta on ühiskonnale endiselt ohtlik või mitte. On isikuid, keda paraku ei muuda ükski karistus, meede ega ravi.
2009. aastal jõustunud seadusmuudatusega nähti ette võimalus kohaldada ohtlikele kalduvuskurjategijatele teatud juhtudel karistusjärgset kinnipidamist, kuid riigikohtu üldkogu otsusega tunnistati see 2011. aastal põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Pärast seda ei ole ohtlike kalduvuskurjategijate kohtlemise osas suuremaid muudatusi toimunud.
Eluaegset vangistust on Eestis võimalik praegu mõista mõrva eest, kuid isegi mõrva eest kohaldatakse seda pigem harva. Teistkordselt inimelu võtnud kurjategijate karistused jäid aastatel 2014-2015 vahemikku 12-18 aastat ja vaid ühele isikule mõisteti eluaegne vangistus.
Ohtlikud kalduvuskurjategijad moodustavad kõigist kurjategijatest väikese osa, kuid nende kuriteod tekitavad suurt kahju, mõjutavad ohvrit tavapärasest rängemalt ja vähendavad tugevasti inimeste turvatunnet. Neile on antud uus võimalus õiguskuulekaks eluks, kuid kui kurjategija keeldub muutumast, saab inimesi tema eest kaitsta vaid ühel moel – isoleerides ta ühiskonnast nii kauaks, kuni ta ei ole enam ohtlik. Vajadusel peaks ohtlik kalduvuskurjategija vanglas veetma aga kogu ülejäänud elu.
Just seetõttu pean vajalikuks laiendada eluaegse vangistuse mõistmise võimalusi. Saatsin kooskõlastamisele eelnõu väljatöötamiskavatsuse, mille kohaselt peaks isiku, kes võtab juba teist korda kelleltki elu, mõistma alati eluks ajaks vanglasse. Kuid eluaegse vangistuse peab saama mõista vajadusel ka teistele ohtlikele kalduvuskurjategijatele – näiteks sarivägistajatele, korduvalt lapsevastase seksuaalkuriteo toimepanijatele või neile, kes aina põhjustavad teistele inimestele raskeid kehavigastusi.
Kahtlemata on eluaegne vangistus raske põhiõiguste riive ja selle ulatuslikum kohaldamine peab olema vastavuses nii Eesti põhiseadusega kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Laiendades eluaegse karistuse mõistmise võimalusi, peab tasakaaluks muutma paindlikumaks ka süüdimõistetute ennetähtaegse vabastamise tingimusi, et reageerida iga kord karistusega, mis on võimalikult tõhus just selle kurjategija puhul. Mõnd isikut on vaja ühiskonnast eemal hoida 20 aastat, mõnd 30, 40 või kogu elu. Muudatus annab võimaluse seda jooksvalt hinnata ja kaaluda. Vabaneda ei saa aga keegi enne, kui temast lähtuv ohtlikkus on täiesti ära langenud.
Personaalse lähenemise põhimõttest peab lähtuma kõigi vägivallakurjategijate karistamisel. Seetõttu on kavas muuta vägivallatsenud isikute puhul edaspidi kohustuslikuks kriminaalhooldajate kohtueelsed ettekanded, mis annaksid infot ja suuniseid, mida kohus saab arvesse võtta, et mõista isikule kõige sobivam karistus. Tahes-tahtmata ei saa kõiki kurjategijaid igaveseks ajaks trellide taha saata. Seetõttu peab iga vägivallatseja saama just tema isikust lähtuva karistuse, et see oleks võimalikult mõjus ja aitaks kaasa ka sellele, et vabanedes see isik enam ei paneks toime uusi kuritegusid.
Näiteks on retsidiivsust soodustavaks teguriks sageli uimasti- või alkoholisõltuvus, seksuaalkurjategijatel aga sageli ravitav või kontrollitav psüühikahäire. Senisest laiem ravivõimaluste kohaldamine ja enne karistuse määramist ravivajaduse väljaselgitamine võimaldab tegeleda põhjuste, mitte vaid tagajärgedega, ning ennetada sellega uusi kuritegusid.
Samal ajal ei tohi liiga leebelt suhtuda neisse vägivallatsejatesse, kes ennast ei paranda. Tingimisi karistus peab jääma vaid esmarikkumiste juhtudeks ega tohi tekitada karistamatusetunnet. Kui vägivallakurjategija karistusest õppust ei võta, tuleb tal järgmisel korral karistusaeg vähemalt osaliselt trellide taga veeta.
Viimase olulise muudatusena on plaanis likvideerida praegune olukord, kus oma karistuse täielikult ära kandnud ja seetõttu pikalt vangis istunud kurjategijad astuvad vanglast välja ilma järelevalve ja toeta ning kaob õiguskaitseorganite vaateväljast. Lisaks sellele, et sellistel inimestel on vaja silm peal hoida, vajavad endised vangid ka tuge, et nad suudaks taas ühiskonnaga kohaneda ega satuks uuesti kuritegelikule teele.
Usun, et kavandatavad meetmed aitavad Eesti meie kõigi jaoks turvalisemaks muuta.
