Terroristliku ja riigipöörajate filosoofia viljelemine 21. sajandi Euroopa õigusriigis oleks naeruväärne, kui see poleks mõtteviisina samavõrd ohtlik. Õiguskord põhineb kokkuleppel. Selle usaldusväärsuse kõigutamine poliitilist võimu omavalt isikult peab olema kaasaegses demokraatias üheselt hukka mõistetud. Savisaare avaldus käsitleda oma parteid õigussüsteemist lahus olevana just esimehekandidaadi kõnes polnud muidugi mingi juhuslik emotsionaalne vääratus, see oli tahtlik mandaadi taotlemine mingiteks aktsioonideks, mida me näeme küllap tulevikus.

Omaette huvi vääriv on Savisaare avameelne välispoliitiline doktriin, mille elluviimisel muutuks Eesti Putini Trooja hobuseks nii EL-s kui NATO-s.

Mida siis Savisaar nõuab?

Esiteks, Eesti ühepoolne nõudmine EL-s Vene vastastest sanktsioonidest loobumiseks Ukraina sõja eest (see oleks agressori õhutamine uutele rünnakutele).

Teiseks, Ukraina sõja käsitlemine kodusõjana (see tähendab sisuliselt Putinile hübriidsõdadeks blankoveksli andmist).

Kolmandaks, lääneriikide koalitsiooni moodustumise Süürias seadmine sõltuvusse Putini loast ja osalusest. (Anda Putinile rahvusvahelise julgeoleku tagamise vetoõigus).

Neljandaks, tollivaba ruumi nõudmine Euraasiaga. (Viimane on eriti paljutähenduslik. Me oleme osa EL tolliruumist. Mingi eksklusiivselt Eestile laieneva tollivaba ruumi ellu rakendamine Euraasias tähendaks Eesti kuulumist või lepingulises erisuhtes olemist Putini ülesehitatud Euraasia Liidus. See oleks aga vastuolus meie liitumislepinguga EL-ga. Samamoodi nagu Euraasia tolliliidus osalemine lõikaks läbi kõik võimalused EL liikmeks saada tänastel idapartnerluse riikidel).

Võtame kokku. Savisaare välispoliitiline kirjutis võiks vabalt olla kirjutatud Pika tänava Vene saatkonnas, kuid isegi Putin ei esita taolist paketti ühe tervikuna, sest mõjuks liialt pööraselt.

Mis vekslite tasumiseks või milliste tulevaste vastuteenete eest Savisaar sellise filosoofiaga esines, kuulub juba oletuste valda.

Nagu kuulub oletuste valda seegi, kas on juhus, et viimasel ajal on näiliselt erinevatest kohtadest hakanud kõlama üleskutsed mitte olla lõimitud imperialistliku USA-ga ja arendada tõhusamat koostööd Kremliga.

Juhus ei ole see, et Kremlile on eluliselt vajalik ehitada nii EL-s kui NATO oma Trooja hobuseid.

Ärgem unustagem, et ka artikkel 5 pole mingi automaatne mehhanism, vaid poliitilise konsensuse tulemus NATO-s. Pole konsensust, pole otsuseid.