Rene Tammist: puit Narva kateldes on hullumeelsus
•• Eesti Energia kavatseb hakata ajama suuremas koguses hakkpuitu Narva elektrijaamade kateldesse, praegu on ka otsustatud uus rajatav jaam viia 50 protsendi ulatuses üle hakkpuidule. Eesti Energia hinnangul on hakkpuidu kasutamine roheline algatus. Kui roheline see tegelikult on?
Kindlasti ta seda ei ole. Pigem on tegemist taastuvenergia sildi all toimuva rohepesuga – selle sõna otseses mõttes. See on ebaefektiivne ja kallis ning tuleb tarbijatel kinni maksta. Puidu kui väärtusliku ressursi kasutegur on orienteerivalt 40 protsenti või isegi vähem. Kindlasti ei ole see mõistlik. Toimub meeletu puidu raiskamine. Pole isegi selge, kas saavutatakse määruses nõutud energiakasutuse efektiivsuse tase.
•• Mida rohepesu tähendab?
Taastuvenergia sildi all tehakse mingit muud asja. Seda reklaamitakse energeetika keskkonnamõju vähendamisena välja, aga tegelikult kaldub keskkonnamõju hoopis mujale.
Mis hakkpuidu kasuteguri väikseks teeb?
Nad ei suuda erinevalt väiksematest elektri- ja küttejaamadest soojust korralikult rakendada. Osa praegusest Balti elektrijaama soojusest lastakse lihtsalt sooja veena Narva jõe vesikonda. Taastuvenergia koja hinnangul on selleks hulgaks 175 000 megavatt-tundi aastas. Seda võiks kasutada mõne linna kütteks, see on 7 miljonit eurot. Ja riik doteerib kogu seda tegevust.
•• Mis takistab selle soojuse kasutuselevõttu?
Küsimus on selles, et koostootjad paiknevad tavaliselt suurte asulate või tööstuslike tarbijate läheduses, soojatarbijate juures ja jaamad rajatakse sooja tarbimise alusel. Siin seda ei toimu. Sooja ja elektri tootjatel on kasutegur tavaliselt vähemalt 70 protsenti.
•• Kas see tähendab, et jaam on Narvast liiga kaugel?
Ei. Narva jaamade soojus tarbitakse talvekuudel ära, ent kuna põletatavad kogused on ülisuured, siis kuudel, kus soojatarbimine on väiksem, lastakse soe vesi jõkke. Päris oluline on siin ka toetuste teema. Kui uued põlevkivikatlad hakkavad biomassi põletamise eest toetust saama, siis see toetus ligineb 63 miljoni euroni aastas. Seda on poolteist korda rohkem kui praegu kõikidele taastuvatele allikatele makstav toetus kokku. Ja see taastuvenergia toetus tuleb tarbijate taskust ning tõstab elektri hinda.
•• Mis mõjud hakkpuidu kasutamisel veel on?
Kaasnevateks mõjudeks on ju halupuidu hinna kallinemine, samuti hakkpuidu hinna kallinemine tarbijatele. Ka kvaliteetse ümarpuidu hind on kallinenud. Siin pole mingit pistmist taastuvenergiaga.
•• Olen kuulnud argumente, et hakkpuidu süüdistamine hinnatõusu tekitamises on alusetu, kuna hakkpuit moodustab müüdavast puidust väga väikese osa.
Suheldes metsatöösturitega on hinnang just selline, et hakkpuidu hinnad on tõusnud Narva elektrijaamades väga suure tarbimise pärast. Ja see veab endaga kaasa teised puiduhinnad.
•• Eesti Energia osutab, et võrreldes põlevkiviga vähendab hakkpuit CO2 kasutamist.
Kindlasti vähendab. Puidu CO2 bilanss on neutraalne – kasvades ta seob CO2 ja põlemisel emiteerib. Tegu on taastuva kütusega. Muidugi aitab ta heitmeid vähendada. Kuid siia tuleb arvestada ka süsinikuheitmed, mis tekivad puidu transportimisel jaamadesse. Aga Narva elektrijaamades meeletus koguses ahju ajamine, nagu tehakse praegu ja on kavas teha tulevikus, on hullumeelsus.
•• On hinnanguid, et puitu hakatakse sisse vedama Lätist või Valgevenest. Kui realistlik selline plaan on?
Hakkpuit ei ole päriselt globaalne kaup. Hakkpuidu transportimiseks ja töötlemiseks kulutatav energia ei tohiks ületada puidu energiasisaldust. Autotranspordi puhul peetakse optimaalseks kuni 100 kilomeetrit elektrijaamast. Mujalt saaks siis tuua, kui elektrijaam oleks sadama ligidal. Kui Venemaa avarustest tuua, siis see näeb rohkem juba rohepesu moodi välja.
•• Eesti Energiaga on ikka häda – kui tarvitab põlevkivi, siis süüdistatakse, et rikub põhjavett, kui hakkpuitu, siis teeb puidu kallimaks. Mida siis teha?
Küsimus tuleb püstitada pigem selliselt, kui mõistlikult on korraldatud Eesti energiapoliitika. Eestis aetakse äraspidist energiapoliitikat. Energiasäästu tehakse ilma konkreetse plaani ja ambitsioonita. Mitte kunagi pole hinnatud adekvaatselt, kui suur on meie riigis energiasäästu majanduslik potentsiaal.
Rene Tammist kirjutab Londoni ülikooli kolledžis doktoritööd Euroopa Liidu energiapoliitikast. 2007–2009 oli ta Eesti Energia nõukogu liige.
Varem samal teemal:
„Eesti Energia häbiplekk”, EPL 30.6
