REPLIIK | Alo Raun: Eestil on veel lootust
Eestil on veel lootust, kõik ei ole kadunud. Sellise tundega lahkusin pühapäeval Tallinna lauluväljakult Kõigi Eesti Laulu kontserdilt. Viimase aja ühiskondlike kraakluste taustal tundus lausa uskumatu näha eestlasi ja venelasi veetmas sõbralikult aega ühel ja samal üritusel, kuulamas samu laule, lehvitamas sinimustvalgeid lippe ja rääkimas Eesti põhiseaduse väärtuste kaitsest. See ongi integratsioon, tabasin end mõttelt. Seesama, mida oleme seni harjunud nägema paberil või kujutlema helge tulevikuna.
Aga ma ei räägi ainult eestlastest-venelastest, ka eestlased ise vajavad üksteisega (taas)lõimimist. Sellepärast oli tähtis, et Kõigi Eesti Laul ei olnud võitleva liberalismi jõudemonstratsioon, vaid üritus keskmisele Eesti inimesele. Selline, mille platvorm oli põhiseadus ehk liberaalne demokraatia, vabadus ja ühiskondlik rahu. Kes suudab isegi sellises ürituses vihatonti näha, teeb vaid ennast rumalaks. Miks küll otsime kogu aeg seda, mis meid eristab? Leidkem kõigepealt taas üles see, mis ühendab.