Aga ma ei räägi ainult eestlastest-venelastest, ka eestlased ise vajavad üksteisega (taas)lõimimist. Sellepärast oli tähtis, et Kõigi Eesti Laul ei olnud võitleva liberalismi jõudemonstratsioon, vaid üritus keskmisele Eesti inimesele. Selline, mille platvorm oli põhiseadus ehk liberaalne demokraatia, vabadus ja ühiskondlik rahu. Kes suudab isegi sellises ürituses vihatonti näha, teeb vaid ennast rumalaks. Miks küll otsime kogu aeg seda, mis meid eristab? Leidkem kõigepealt taas üles see, mis ühendab.