Keith Flint Õllesummeril Foto: Hendrik Osula

Keith Flinti surm raputas mind miskipärast enam kui ühegi teise kuulsuse siitilmast lahkumine. Täiesti subjektiivselt. Kätte on jõudnud aeg, kus ka minu iidolid hakkavad surema. Ole sa nii raju ja nooruslik kui tahes, ka kunagine mässumeelne teerajaja on lõpuks surelik. Surm võttis seekord kohast, kust ma ei osanud seda oodata. Kohast, mis oli minu vaimusilmas tulvil nooruslikku elujõudu ja kust pulbitses seda teistelegi. Alles eelmise aasta lõpus tuli Prodigy välja uue albumiga ning ees ootas pea aasta läbi tuuritamist, mille käigus pidid nad suvel esinema meie põhjanaabrite juures Soomes. Oleksin tahtnud sinna minna.

Kord mõtlesin, milline bänd lemmikute seast on minu jaoks kõige täiuslikum. Selline alternatiivne, elektrooniline, aga samal ajal ka pikaajaliselt andekas ja mitmekülgne. Millel peale hea muusika on ka kõik muu vinge – muusikavideotest lavašõuni. Sain aru, et see bänd on Prodigy. See oli Prodigy.

Puhka rajus, Keith!