Repliik: elu nagu banaanisaarel

Vladimir Majakovskil on luuletus saareriigist, kus kohalik arst teeb saabujatele tervisekontrolli.

Esimese klassi reisijad lastakse puutumata läbi. Teise klassi puhul vaadatakse keelt. Ja kui laevalt valgub tõmmunahaline kolmas klass, leiab arst, et kokteiliaeg on käes, ja käsutab peale vaatamatagi kõik karantiini: „välimus must neil ja üldse, rõuged on pookimata.” Juhtub aga nii, et esimeses klassis patseerib uhkelt rannale ka „peekonikuningas Swift, süfiliitik”. Ja ta annab haiguse neiule, kelle peig arsti suvalise otsuse peale kinni peeti.

Eilses EPL-is kirjeldatud lugu Portugalist saabunud mustanahalisest, kes otse kinnipidamiskeskusse saadeti, kordab sama stsenaariumi lausa kahes aspektis: rassiline profileerimine ja kahtlustuste („terrorioht”) dokumentidesse lisamine copy-paste-meetodil. Miks ma küll usun, et Anders Breivik oleks kontrolli asemel pälvinud pigem tunnustava naeratuse?