Rootsi keskpank ja finantsinspektsioon on eluasemelaenude andmisele kehtestanud mõned piiravad reeglid, aga sellest pole piisanud. Rootsi valitsus on mulli vältimiseks teinud veelgi vähem. Poliitikud pole julgenud minna üüripiirmäärade lõpetamise teed (mis suurendaks ettevõtjate huvi uusi üürikortereid ehitada) ega kaotada kodulaenude intressisoodustust. Keskpanga käsi seob nõudmine turgutada üldist majanduskasvu, valitsuse käsi seob soov olla populaarne.

Konna aeglaselt keemise ehk efekti „ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada” vastu on vist võimatu saada.