Repliik: Kriuksatus läbi udu

Reede hommik kell 6.05.

Seisan udusel ja inimtühjal Balti jaama perroonil ja otsin Tartusse minevat rongi. Üks rong seal seisab, tablool on kiri „Tartu”, aga rongil endal on hoopis kiri „Paldiski”. Rong Tartusse väljub viie minuti pärast, teatatakse valjuhääldist. Ja Paldiskisse kümne minuti pärast. Aga kus see rong siis on? Ja kumb on see, mis siin seisab? Päris kaugel paistab veel üks seisev rong, aga sinna paari minutiga ei jõua. Õnneks ilmub udust tume kogu, kes kriuksatab hommikuselt käheda häälega: minge edasi, sellesama rongi üks ots läheb Tartusse, teine Paldiskisse. Rong olevat poolitatud. Selge.

Aga mis siis, kui ma oleksin välismaalane, kes on harjunud selge märgistusega – ka juhul, kui rong on poolitatud? Uued rongid Eesti sai. Kahjuks unustati aga vist õppimata, kuidas tähistada perroone ja sõidusuundi niimoodi, et see oleks kõigile arusaadav.