Repliik: kuidas kirjutada igavat teadusuudist?
Küsimus, kuidas kirjutada igavat teadusuudist, taandub küsimusele, kuidas kirjutada igavat teadust. On teadusväljaandeid, mille veergudele pääsebki ainult töö, millel tegelikult tähtsust on, aga on ka teadusmeediat, millel on vaja kiirustades oma ruumi täita. Ja nii ilmub pahatihti teadusuudiseid, mis ei räägi tulemustest, vaid sellest, kuidas teadlased tegelevad millegagi, on alustanud uurimist. Ei kirjutata tulemustest, vaid protsessist, mis ei pruugi tulemusteni jõudagi.
Üks tüüp teadusuudiseid teatab, et uute avastustega on seniste vigaste teadusuudiste tulemusi täpsustatud: mingi asi on „suurem, kui seni arvati”. Aga miks peaks uusi järeldusi rohkem uskuma, kui vanad vigaseks osutusid? Ja siis on veel omaette tüüp uudiseid psühholoogidest, kes on jälle üheks korraks kümme inimest laua ümber pannud, nendega mingi pealiskaudse katse teinud ja järeldusi kuulutatakse, nagu oleks suur töö ära tehtud.