Repliik: luumurd kui paratamatus
Eesti talispordi päikesekiir Kelly Sildaru on natuke katki. Murdis trenni tehes rangluu. Kurb, kuid paratamatu. Süüdlane pole mitte ekstreemsuusatamine, vaid lapse aktiivsus. Just nii arvab ka treenerist isa Tõnis: „Kes rohkem liigub, sel rohkem juhtub.”
Üle-eelmine, 1960-ndatel kasvanud põlvkond võttis luumurde rahulikult: ikka tuleb ette, kui ronid puu otsa, ehitad suusamäele hüpekat, üritad rattaga trikke teha või kihutad võrriga mööda metsa ja teid.
Ja taas jõuame vati sees kasvatatud laste juurde. Eks vanemad seisa dilemma ees: kas leppida silmatera vigastustega või ehitada tema ümber turvaline kookon? Et las istub toas – arvutimängud pöidlaid ei murra.
Kelly ise, muide, võtab asja rahulikult. „Olen ala valides vigastustega arvestanud. Küll ära paraneb. Hull on see, et ei saa mitu nädalat liikuda nii aktiivselt, kui tahaksin.”