Selliseid asju juhtuvat küll ja veel. Siiralt rääkis, näiteid küll ei toonud. Mõttekäik kõlas tuttavana. Ikka on kusagil need homod – grupiga, põõsastes. Kauged ja tundmatud, hiilivad salaja. Ei ole kellegi lapsed, sõbrad, vanemad – pigem moonduvad võimaluse avanedes, meenutavad libahunte. Natuke nagu pagulased. Isiklikult ei tea, aga natuke juba vihkan. Sest mine tea, äkki on homod.