Ma armastan laulupidu ja meie riigi sünnipäeva, sest neil paaril korral eestlased naeravad ja naeratavad. Unustavad kibestumuse ja parastamise.
Või kas ikka unustavad? 20. augustile eelnesid koletud terroriaktid Turus ja Barcelonas. Vastikud rünnakud, nagu väljendus president Kersti Kaljulaid. Veelgi vastikum on aga see, et Eesti riigi sünnipäeval rõõmus olemise asemel leidsid vaenuõhutajad põhjust parastada. Mul oli seda kurb lugeda. Mitte sellepärast, et ma ei näe ohtu. Väikese lapse emana tunnen tihti hirmu, kui sõidan välismaal metroos või viibin rahvarikkas kohas. Ma ei tea kunagi, kunas „koll” rünnata võib, aga see ei ole põhjus vihkamiseks ja näpu viibutamiseks.
Kas me tõesti kujutame ette, et Eesti president hakkab Soome riigile näppu viibutama? Miks me tahame stereotüüpselt olla väike ja vihane rahvas, kes ainult kord aastas naeratab?
