Südames tahetaks ehk hüüda, et majanduslik ebaõiglus on talumatu, aga kuna see kõlaks ette kaotatud lahinguna (ja ehk ka „kapikommarlikult”), suunatakse frustratsioon kooseluseaduse vastasusse. Küllap on perekond olnud paljudele ainus viis Eesti-nimelises projektis osaleda ja see on ühtaegu ilus ja valus. Ajad võivad olla vaesed, aga vähemasti tunnustab tehtut põhiseadus „rahva püsimise ja kasvamise” paragrahvis. Kuid kooseluseadus ei ole „lisaaktsiate emiteerimine”, see ei vähenda kellegi tehtud panust. Minu jaoks mõjub see seadus esimese Eestis suurema võrduse poole astutud sammuna, mis loodetavasti viib meid edaspidi põhjamaiste väärtuste juurde ka muudes eluvaldkondades.