Kahtlustan, et neis juttudes on minevikuaegade romantikat rohkem kui reaalset finantsplaani. Eks proovige iga kuu omast taskust kellelegi kasvõi armetut pensioni maksta. Suure osa Eesti perede näpud on juba praegu põhjas, mistõttu saab rääkida pigem mõningasest toest seenioridele. Mõeldes, millise eluaseme, auto ja laste koolituskulude koorma all ägavad praegused tööealised pered, tundub, et need tulevased ülalpidajad peavad olema finantshiiglased, kellele pole ükski koorem liiga suur kanda.