Reservväelane: plaan B-st pole enne kaitseväe võimekuse tõstmist mõtet rääkida
Plaanide koostamisel on mõtet siis, kui neid on vähemalt teoreetiliselt võimalik ka ellu viia, muidu muutub terve tegevus sisutuks heietuseks.
Põhimõtteliselt võiks tõesti meil riigikaitses olla kolm plaani juhuks, kui idapiiri taga tekib jälle vastupandamatu soov kedagi „vabastama“ asuda. Vastavalt võib vajaminevad plaanid selles küsimuses üldiselt kokku võtta järgnevalt:
- A. Kõik läheb hästi ja NATO nagu üks mees tuleb meile appi.
- B. NATOst ainult mingi osa tuleb appi
- C. Jääme üksi.
Küsimus pole niiväga NATOs või selle usaldamises. Kõik sõltub sellest, mis maailmas üldisemalt toimuma hakkab. Mis siis, kui konflikt Hiina ja Ühendriikide vahel paisub sõjaks ja suurem osa Ameerika vägesid on sellega seotud ning Venemaa otsustab olukorda ära kasutada? See ongi meie jaoks kõige suurem oht nagunii – Venemaa üritab mõne teise konflikti varjus, kui mujal valitseb kaos, saavutada kiirelt suure lokaalse ülekaalu ja panna maailm juba toimunud fakti ette. Teiste sõnadega, tugeva NATO korral on Venemaa sõjaline rünnaku võimalus nagunii väike. Mida nõrgem NATO, seda suurem võimalus.
Isegi siis, kui Ameerika on nõus sõdima varem väljatoodud hüpoteetilises olukorras kahel rindel (Aasias ja Euroopas), siis tähendaks see ikkagi, et arvestatava abi saabumine võtaks aega, rääkimata sellest, et nagunii peame me ise suutma mingi aja vastu pidada – isegi ideaaljuhul võtaks Ameerika vägede suuremamahulisem paiskamine aega Euroopasse paar nädalat.
Seega ka praeguse sõjalise plaani korral on iseseisev esmane kaitsevõime nagunii määrava tähtsusega.
Kuid tulles suurte plaanide juurest tagasi argipäeva, tuleb arvestada siiski ka reaalsusega. Hetkeolukorras sõltub meie õhuruumi, merepiiri sõjaline kontroll suuremas ulatuses, kui mitte öelda täielikult NATOst. Enam-vähem pool raskemast sõjatehnikast, mis siinkandis asub on samuti pärit NATOst. Ja NATO soomusjalaväe pataljon, mõned lennukid ja kusagil olevad laevad on nagunii miinimum vajaminevast.
