"Kuule, kas Ines ikka tuleb?" pärinud Eino Baskin igalt õnnitlejalt ühel oma varasemal suurel sünnipäeval. "Ma tean, Ines solvus, Ines ei tule," lõõtsutanud maestro oma kadunud lammast oodates õnnetult. Kolleegide sõnul on Baskin ja Aru nagu kaks suurt last, kes üksteiseta olla ei saa, aga kui kokku saavad, kohe mürinal riidu lähevad.

Veel ütlevad kolleegid, et Ines ei saa olla vaimustumata. Ta kohe peab kellestki või millestki vaimustuses olema. Ja kergesti pettuma ka.

Vanaemaga kasvanud väikese Inese lapsepõlv ei möödunud aga tavalise lapse kombel. Tema vanemad tutvusid vangide "lõpupeol", kui 1938. aastal anti eluks ajaks sunnitööle mõistetud kommunistidele amnestia. Inese isa jäi suvel 1941 Tallinnast evakueeruvale laevale, ema suri Uurali taga tiisikusse.

Ema istus ühes kongis Alma Vaarmanniga, tütar ühes pingis Marju Lauristiniga. Õigluse eest võitleja loomus lõi välja ka Panso-kooli lõpetanud Ineses. Teatrist teatrisse põrkas ta peanäitejuhtide vastu. Ugalas pidas ta vastu kaks aastat, Vanemuises üheksa kuud. Seal tõusis ta üles Irdi hirmuvalitsuse vastu, üleliidulise tähtsusega kultuuritegelase vastane revolutsioon lõppes Ines Parkeri lahkumisega filharmooniasse. Alma Vaarmanni eestkostel instantsides sai "töötu revolutsionääri tütar" Rakvere Teatrisse. Seal sai Ines Parker Aruks ja pidas vastu 7 aastat.

Nii on ta töötanud kõigis eesti teatrites. Ines Aru nimi tõi publikut varem Baskini noorde teatrisse Õpetajate Majja ja Sakala tänavale, nüüd Ahmetovi Salong-teatrisse Kaarli puiesteel.

Suurem osa ta rollidest on publiku mälus. Nii mäletatakse Rakveres tänaseni Ines Aru "Klaasist loomaaia" Amanda ajuvaba hõiget "tõuse ja sära!". Filmilindil on sellest ajast heasüdamlikult nipsakas, minis blondiin "Viini postmargis". Telelavastuste kuldpaladeks on "Kala neljale" triumviraadis Ita Everi ja Luule Komissaroviga ning "Kummaline missis Savage".

Mis kõige kummalisem, Elisabet Jõhvi kuulsus pole kunagi varjutanud Ines Aru tõsiseid rolle.

Ja veel, Ines Aru loeb eesti näitlejatest kõige paremini luuletusi. Mõjuvat kõla on ju teistelgi, aga mõtet jälgima panna suudavad vähesed.

Meeles on üks hilisöösse jõudnud teatripidu Rakveres. "Ainult lapsed suudavad," luges Ines Aru Alliksaare luuletust "Veendumus". See jõudis kohale, isegi hoolimata sellest, et ballipublik oli enne seda, nagu ikka, palju nalja ja juua saanud.