2008. aasta augustisõda, nagu Vene-Gruusia relvakonflikti kutsutakse, on militaaranalüütikute kogukonnas pälvinud õigustamatult vähe tähelepanu, kuigi tegu oli viimase kahekümne aasta kõige ehedama konventsionaalse sõja õppetunniga, mis on murdnud nii mõnegi müüdi ja dogma. Ning seda mitte ainult poliitilisest aspektist vaadatuna, vaid ka sõjalisest vaatenurgast lähtudes. Ma olen 2008. aasta sõda mitmel korral käsitlenud nii meedias kui ka erinevates loengutes ja kuigi ma ei esinda alati just poliitiliselt korrektset vaadet – st toetussuunda Gruusiale –, siis seda vaid seetõttu, et mind on huvitanud sõda kui protsess, mitte aga kui rahvusvaheline poliitika. Ja kuigi Clausewitz on öelnud, et sõda on vaid poliitika jätk, analüüsivad sõdurid seda siiski taktika, tehnika ja sõjapidamispõhimõtete põhjal.

Seepärast ei kajasta ka käesolev kirjutis mitte niivõrd rahvusvahelist situatsiooni, mis sõjani viis ja millised olid sõja tagajärjed, vaid pigem poolte kasutada olnud sõjalisi võimeid ning rakendust leidnud tehnikat ja taktikat. Kuna Venemaa kohta on informatsiooni vähem, siis sellest tulenevalt on põhirõhk Gruusial. Seda enam, et meil (s.o Eestil) on põhjust võrrelda ennast just Gruusiaga, kui kõneaineks tuleb nn Vene oht. Pealegi ei teeninud ma 2008. aasta augustis enam sõjaväeluures, seega puudub mul sügavam ülevaade sellest, millised muudatused Vene relvajõududes aset olid leidnud ning mis täpselt toimus Vene Föderatsiooni Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonnas. Teada on vaid, et tegu on kindlasti kõige võitlusvõimelisema sõjaväeringkonnaga Vene relvajõududes, kuna ringkonnal on reaalsed sõjakogemused nii Tšetšeeniast kui ka Dagestanist.

Peaküsimus – miks?

Kõigepealt pean tunnistama, et tänaseni on suhteliselt raske saada informatsiooni, mis ühel või teisel konkreetsel ajahetkel 2008. aastal tegelikult juhtus. Mul oli võimalik enam kui aasta teenida Gruusias kaitseatašeena ning pean tunnistama, et lahketel ja sõbralikel grusiinidel läks iga kord suu lukku, kui jutt augustisõjale tüüris. Need, kes enam sõjaväes ei teeninud, rääkisid avatumalt, kuid need, kes veel paguneid kandsid, vastasid kõik standardselt ühte ja sama – suur Venemaa ründas ja väike Gruusia ei suutnud vastu seista ning ometi oli tegu võiduga, sest Putinil ei õnnestunud Mihheil Saakašvilit võimult kõrvaldada ja Thbilisit vallutada.

Võitude ja kaotuste juurde me pöördume kirjatükis veel tagasi, kuid selline vastus ei aidanud mul saada vastust oma peaküsimusele: „Miks?“ Miks ei olnud varuplaani, miks ei lastud õhku Roki tunnelit, miks ei peetud partisanisõda, miks kukkus läbi mobilisatsioon, miks sõjalise edu korral tagasi tõmbuti, miks jäeti vastasele selline hulk tehnikat ja varustust ja veel palju-palju muid „mikse“.
Muidugi võis atašeeametis hoomata teatud muutusi, mis sõjajärgselt olid Gruusia relvajõududes toimunud, näiteks suurema tähelepanu pööramine ohvitseride väljaõppele. Teades ohvitseride tausta sõja ajal, oli see igati mõistlik samm. Osalesin mitmetel kohtumistel ning korraldasin ka ise meie kaitseväelaste külastusi Gruusiasse, kus kohtumiste teemaks oli 2008. aasta sõja õppetunnid. Kuid taas – need osad kohtumistest piirdusid tavaliselt suhteliselt kahvatute ja pealiskaudsete presentatsioonidega, mis üksteisele äravahetamiseni sarnanesid. Suurem läbimurre, kui grusiinide suu avamist võib läbimurdeks nimetada, toimus 2012. aasta sügisel pärast parlamendivalimisi, kui Saakašvili juhitud partei Ühtne Rahvuslik Liikumine kaotas suurärimees Bidžina Ivanišvili koalitsioonile Gruusia Unistus. Kuna Ivanišvili tõusis seejärel Gruusias peaministriks, muutusid paljud seisukohad, sealhulgas suhtumine 2008. aasta sõtta. Seetõttu me täna teamegi, mida (vähemalt osa) grusiine tegelikult sõjast arvab.

Ka siin tuleb informatsiooni käsitleda teatava reservatsiooniga, sest Gruusias on alanud ka ehtgruusialik sõjakurjategijate jaht ehk teisisõnu süüdistatakse toonast eliiti kõigis seitsmes surmapatus, sealhulgas kodumaa reetmises ja koostöös venelastega.

(...)Artikkel ilmus täismahus Diplomaatia augustinumbris.