Riina Sikkut: pensionile läheb luust ja lihast inimene, mitte homo economicus

Pensionidebatis on palju räägitud tootlusest ja valikuvabadusest ning arutatud selle üle, kas inimesed on rumalad või vastutustundlikud. Enamasti aga unustatakse see, et me ei loo seadusi teoreetiliste ideaalinimeste, vaid päriselu elavate pärisinimeste jaoks.

Majandusteoorias tegutseb homo economicus. Omaenda kasulikkust maksimeeriv ja ratsionaalseid otsuseid tegev inimene, kes arvutab liitintressi, tajub väärtuse muutumist ajas ja on üdini mõistlik. Tõepoolest, selliste inimeste maailmas on majandusmudeleid hea konstrueerida. Kõik on loogiline, käitumine etteaimatav ja muudatuse mõju selgelt hinnatav. 

Aga homo economicust on meie seast raske leida. 2017. aastal sai Nobeli majanduspreemia Richard Thaler, kes kirjeldas, kuidas inimesed tegelikult otsuseid teevad. Pärisinimesed ei ole üdini ratsionaalsed, nad eksivad, neid mõjutavad teiste eelistused, nad väärtustavad tänast rohkem kui homset ning hindavad väikese tõenäosusega juhtuvate asjade riski üle ja suure tõenäosusega juhtuvate riski alla.

100 euro kaotust pelgame me rohkem, kui rõõmustame 100 euro võitmise üle. 100 eurone kaup võib jääda ostmata, aga kui hinnasilt ütleb 200 eurot - 50%, siis tundub see hea diil. Eelistame saada 100 eurot täna, mitte 1000 eurot kümne aasta pärast, kuigi homo economicus nii ei teeks. Niimoodi me otsustame oma tarbimis-, säästmis- ja investeerimisotsuseid tehes. 

Ei usu oma pikka eluiga