Uskusin sellest hoolimata, et toonagi oleksin võinud aimata, et on väga vähe tõenäoline, et novembrikuus kannaks keegi sinise rukkilillega jopekest ja et seda logo sellel üldse näha oleks. Ma ei osanud teha muud, kui panna loo alla nutva emotikoni. See lugu levis sotsiaalmeedias kulutulena ning see jõudis peagi meediasse. Seda lugu jõudis ingliskeelsena ka välismeediasse.

Sõbrad, aga nüüd, kui politseil ei ole ühtegi asitõendit, et selline asi üldse juhtus, mida peaksime ette võtma? Vale on teinud maailmale tiiru peale, Eesti maine sai suure hoobi, aga tõde ei ole siiani veel pükse jalga saanud. Need, kes seda lugu levitasid, pole vabandust palunud. Keegi ei kahetse, et Eesti – meile kõigile kalli riigi ja rahva – mainet on kahjustatud. Kes kutsub tagasi selle vale?

Siiani kuuleb siit ja sealt uusi uudiseid, et valitsusel kaevatakse pooltõdedega aukusid. Viimati andis Tanel Kiik aru – miks keskerakond küll reformierakonnaga koostööd ei tee, kuigi hääled annavad kahepeale vajaliku võimaluse. Meediapõhise kahjustustöö on tegelikult lihtsalt osa võimumängudest. Kahju ainult, et Eesti maine lõhkumine on neile ette jäänud.

Sellise tegevuse, kus „igal hinnaga võimule“ pürgimisel sobib riigi maine kahjustamine, muutub eriti naeruväärseks müüdiloome oma võimupositsioonist kinni hoidvast peaministrist. Kes on tegelikult võimujanune? Jõhkravõitu võtete taustal on esmane ülesanne hoida ja hoolida kõigest, mis kallis. Tõde on kallis. Vale tuleb aga alati ümber lükata.