Riina Solman Isamaa volikogu kogunemisel Foto: Priit Simson

Vägivaldsed demonstratsioonid, kaklused ja marodöörlus jäävad meie ühiskonnast õnneks kaugele. Radikaalsuse suurenemine pole siiski välistatud, kui mõnd ühiskondlikult huvipakkuvat teemat võimendada, dramatiseerida ja lasta sel eskaleeruda. Määravaks ei saa kokkuvõttes mitte toetajate hulk, vaid eestvedajate jõulisus, kompromissitus ja häälekus. Konfliktile rajatud aktsioonid aga lõhuvad ühiskonna turvatunnet, aitamata sugugi kaasa sisulisele debatile ja ühisosa leidmisele.

Imporditud probleemid ja imporditud lahendused

19. jaanuaril toimub ülemaailmne Naiste marss. Väike algatusgrupp on otsustanud esimest korda marssida ka Eestis. Korraldajad rõhutavad seismist naiste õiguste eest ja nende toetamist poliitikas ning juhtivatel positsioonidel kõigis eluvaldkondades. Iseenesest kõlab eesmärk vahvalt ja õiglaselt.

Sündmus kopeerib ülemaailmset formaati. Eesti marsi korraldajad toovad marssimiseks esile kaalukaid põhjuseid nagu mujalgi maailmas: naistevastane vägivald, sooline ebavõrdsus või elementaarsete kodanikeõiguste puudumine arengumaades.

Eestis on taolised probleemid hukka mõistetud nii seadusandluse kui ka ühiskondlike hoiakutega. Meil on jätkuvalt probleeme naistevastase vägivallaga, kuid naiste abistamiseks töötavad tugikeskused ja varjupaigad on teinud head tööd ning järjest enam julgevad naised ise oma murest rääkida ja abi paluda. Väga meeldiks, kui marsi korraldajaid pigem tunnustaksid Eestit selle eest, kui palju on viimase 27 aastaga Eestis probleemide lahendamiseks ära tehtud. Selle asemel eelistatakse importida võõraste ühiskondade kombel meile Naiste marssi, hakates selle saatel lahendusi otsima teemadele, kus on muutused on nähtavad. Kus riik, omavalitsused ja abiorganisatsioonid on tõsist tööd juba ammu tegemas.

Tänavaletulek kõiksuguste õiguste pärast korraga on ilmselgelt kunstlik konfliktitõstatus ja vajalik eelkõige algatajatele – iseenda olemasolu õigustamiseks. Ignoreeritakse tõika, et loosungitega tänaval lärmamine “probleeme” sisuliselt ei lahenda. Kulgetakse lõputu tähelepanu all, praktiliste lahenduste põuas, vastandades omavahel naisi ja mehi.

Vastandajateks on seejuures inimesed, kelle tegevust on pikka aega rahastatud ja rahastatakse ka praegu riigieelarvest läbi erinevate ametkondade ja mittetulundusühingute. Riigi raha kasutamine võõraste probleemide importimiseks ja ühiskonnas vastuolude külvamiseks on lubamatu. Viidatud probleemidele on Eestis ammu leitud rahumeelsed lahendused ja valdkonna edendajad teevad tänuväärset tööd edasi ilma igasuguste demonstratsioonideta.

Naine pole hobujõud

Eestis on õnneks vaadete paljusus. Naiste marss võib olla oluline sündmus mitmetele, kuid kaugeltki mitte kõigile naistele. Tunnistada eesti naiste ja meeste võrdsust marsi initsiaatorid paraku ei saa. See viiks neil leiva laualt.

Siiski väärib naiste roll tööjõuturul ja avalikus elus kõrgendatud tähelepanu. Miks aga näevad korraldajad naistes ainult tööjõudu, kui naine võib ise valida, mil viisil end ühiskonnas teostada? Feministliku agenda üks suuremaid probleeme on Nõukogude ideoloogia külvamine (ilmselt sellest endale aru andmata): naise eneseteostus peab olema suunatud sellele, et olla „tubli tööline“. Kodu ei väärigi justkui tähelepanu. Ometi panevad just kodu, perekond ja lapseeas kogetu aluse inimese identiteedile ja väärtustele. Kodust pärinevad õigus- ja õiglustunne, aga ka tütarlapse – tulevase naise – enesekindlus teostada end tulevikus nii perekonnas, töös kui ka ühiskondlikus elus. Nende kolme eluvaldkonna seotust kipuvad feministid eirama.

Nelja lapse isa Taavi Tamkivi tõstatas mõnda aega tagasi ERRi portaalis küsimuse, miks hindab ühiskond tublit paljulapselist isa rohkem kui tublit lasterikast ema. Ma arvan, et üks põhjustest on käremeelsed feministid, kes ignoreerivad oma ettevõtmistes ja kampaaniates emasid, kelle valik on panustada ennekõike lastesse ja perekonda. Meie seas on tuhandeid tublisid emasid, kelle panust ühiskonnas tuleb rohkem väärtustada. Pere loomist ja laste üleskasvatamist kui inimeseks olemise lahutamatut osa tuleb paremini esile tuua ka haridussüsteemis. Üksildus ja egotsentrilisus võivad tagada lühiajalise edukuse karjääriredelil, kuid pikemas perspektiivis on edukamad siiski inimesed, kellel on tugev sotsiaalne toetus perekonna näol.

Kõik naised ühe (roosa) mütsi alla!?

Kõigi tõrjutud ühiskonnagruppide kaasakutsumine Naiste marsi tähe all paneb küsima, miks peavad eesti naised end nende kõigi kaudu identifitseerima? Aga tühja sellest, tervislik jalutuskäik värskes õhus kompenseerib eesmärgi ebamäärasuse.

Naised võivad organiseeruda ka teistmoodi. Samal päeval, 19. jaanuaril arutab Eesti naiste ümarlaud rahvastikutaaste ja rahvastikupoliitikaga seotud küsimusi. Need on olulised teemad meie rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämiseks. Täna seisab riik küll kõigi vähemuste õiguste eest, kuid kohustuste poolega tegelemine on unaruses. Demograafiakriisi vältimine on Eesti riigi suurim ülesanne.

Eesti naised on alati olnud tasakaalukad ega lähe karjakaupa kaasa ideoloogiliste projektidega. Kui algatus pürib tõsiseltvõetavusele, siis ei piisa vaid värvilistes mütsides vabas õhus jalutamisest, vaid tuleb tegeleda ühiskonnaprobleemidega sellisena, nagu need esinevad siin Eestis. Alustuseks tuleb hakata naistele sisendama enesekindlust ja -väärikust. Positiivsed eeskujud ühiskonnas kõrgele jõudnud lasterikastest emadest on naiste õiguste eest seismisel väärtuslik valuuta. Võib aga ka teise nurga alt: kutsuda mehigi üles vähendama stressi ja riskikäitumist. Isegi kui sissetulek pisut kannatab, korvab selle õnnelikum elu ja pikem eluiga.