Riina Solman Foto: Rauno Volmar

Ma ei saa taolise ajakirjaniku vabatõlgendusega nõustuda, sest midagi sellist, justkui igasugune löömine ei olegi vägivald, ei ole ma kunagi arvanud ega ka öelnud. Nii füüsiline kui ka vaimne haiget tegemine on vägivald ja vägivallale ei ole õigustust.

Tähtis on, et liigemotsionaalsusest ja tülitsemisest ei saaks argipäeva osa ning sellest ei kasvaks välja vägivalda. Kui selline olukord siiski tekib, siis sellega leppida ei tohi. Olen jaganud sel teemal selgitusi nii kirjalikult kui ka raadioeetris. Delfi ja Eesti Päevalehe toimetus on antud teemal minu seisukoha ja vabandusega kursis. Seetõttu pean VERSUS rubriigis minu kohta esitatud väidet meelevaldseks, isegi pahatahtlikuks ja konflikti õhutavaks. Selline vastanduse konstrueerimine ja määrimine on alatu ning lõhestab ühiskonda.

Minu missioon

Olen aastaid tegelenud ühiskonna hammasrataste vahele jäänute abistamisega. Nüüd, rahvastikuministrina, pean oma suurimaks missiooniks vägivalla vastu võitlemist. Seetõttu puudutasin ka kohtumisel Pelgulinna sünnitusmaja naistenõuandlas enda tegevustest ülevaadet andes perevägivalla teemat. Rääkisin sh abivõimaluste olemasolust, kuid kahetsusväärselt levis öeldud mõte poolikuna. Ma ei andnud peresisesele vägivallale soosivat hinnangut ning olen väga kurb, et selline mulje võis kellelgi tekkida.

Jah, ka riigikogu liige Heljo Pikhof on väljendanud sel teemal arvamust. Muidugi võttis ta opositsionäärina võimaluse ja vastandus. Tegelikku vastandumiskohta aga ei ole, see on kunstlikult üles puhutud. Niivõrd olulise ja valuliku teema puhul tuleb säilitada mõistev suhtumine ja teha koostööd.

Vaja rääkida võitlusest

Teen üleskutse lõpetada taolisel kujul perevägivalla teema käsitlemine ja sõnumite jagamine, justkui vägivald oleks ühelgi kujul ühiskonnas aktsepteeritav, sest see paneb kannatanud veelgi halvemasse olukorda. See annab vale signaali, kui taolisi sõnumeid edasi jagame. Rääkida on vajalik hoopis sellest, kuidas nii vaimse kui ka füüsilise vägivalla vastu võidelda. Näiteks hiljaaegu, septembris esitasin perevägivalla juhtumitega tegeleva politseiüksuse loomiseks taotluse riigieelarvesse.

Lisaks valmistame siseministeeriumis ette kannatanute kaitseks häirenupu süsteemi. See võimaldab inimestel, kelle puhul on tuvastatud, et nende elu ja tervis võib olla ohus, saada kiiremat abi. Häirenupu saamise üheks sihtrühmaks on inimesed, kes on oma vägivaldsest paarilisest lahku läinud ja ei ela enam koos. Häirenupp on vajalik, sest uuringud ja praktika näitavad, et kõige kõrgem risk elule ja tervisele tekibki sel hetkel, kui kannatanu otsustab vägivaldsest suhtest lahkuda.

Ettevalmistamisel on ka õiguslikud muudatused, et senisest tugevamalt rakendada viibimiskeeldu. Viibimiskeeld tähendab, et politsei võib ajutiselt keelata vägivallatseja lähenemise kannatanule. Praktikas on sageli nii, et vägivallatseja jääb oma koju ja kannatanu lahkub kodust. See tähendab aga, et just kannatanu peab leidma niigi raskes ja haavatavas olukorras endale ja võib-olla ka oma lastele kaitset pakkuv lahenduse. Kannatanu heaolu nimel vajab see põhimõte muutmist.

Vägivallatseja välja

Selleks on ettevalmistamisel muudatused, et kodust peaks viibimiskeelu ajaks lahkuma vägivallatseja, mitte kannatanu. Kannatanu saab siis elada soovi korral oma kodus edasi ka ajal, mil sotsiaalsüsteem - sotsiaalkindlustusamet, kohalik omavalitsus, politsei, tasuta õigusabi, psühholoog - aitab tal koguda tema ja laste edasiseks elukorralduseks teavet, hinnata näiteks kriminaal- või tsiviilkohtumenetluse lähenemiskeelu taotlemist, koostada dokumente, nõustada või aidata muul sobival viisil.

Perevägivallaga võitlemine on riiklikult prioriteetne ülesanne, mida on hästi ilmestanud ka sisulised diskussioonid, mille eesmärk on vägivald lõpetada ja kannatanuid aidata. Minu tegevus vägivalla vastu võitlemisel jätkub ka edaspidi.