Foto: Vallo Kruuser, Eesti Ekspress

Avalikkust vapustas hiljuti kaks kõmulist kohtuotsust. Esimene neist, ringkonnakohtu 12. jaanuari otsus teatas, et aastaid tagasi 14 kannatanuga avarii põhjustanud 23-aastane Gregor (praeguse nimega Oliver) peab hoolimata maakohtu otsusest siiski reaalselt vangi minema. Rahvas juubeldas, kommenaatriumites algas parastamisfestival.

Gregori „laip” ei jõudnud jahtudagi, kui tuli uus pommuudis: ringkonnakohus tühistas maakohtu varasema otsuse ja mõistis kuueks aastaks tapmise eest vangi pistetud 20. eluaastates Freddy õigeks. Kohtu peamine argument oli, et tegemist oli hädakaitsega. Nüüd oli rahvas marus ja parastamisfestival asendus mõnitusreiviga. Oma osa said kohtunikud, poliitikud ja riigiasutused, aga suurim raskus jäi peaosalise Freddy kanda.

Mina olin samuti marus. Ei, mitte seetõttu, et oleksin tahtnud nii nagu ülejäänud mass näha kaht noort inimest trellide taga, vaid hoopis avalikkuse põhjendamatu hukkamõistu tõttu. Olin vihane kõigi noorte ja laste pärast, kes kunagi on vangi pandud, sest vangla ei ole koht noorele inimesele.

« Avalehele 96 Kommentaari
Loe veel: