Kõik, kes kasutavad internetti, kasutavad ka Google’it ega otsi selle kaudu infot mitte ainult ilma ja spordi kohta. Mõned otsivad erootilist materjali, mõned abi väga privaatsete probleemide või haiguste vastu. Google salvestab kõik meie otsingud.

2. Google’i võim

Google pakub meile veel veebikasutajat, e-posti jne. Minu jaoks on see liiga palju võimu ühtedes kätes – kui ma Google’i otsimootorist loobuda ei saa, siis ei kasuta ma Chrome’i ega Gmaili.

3. Sotsiaalvõrgustikud

Äsja New Yorgi börsil debüteerinud Facebooki väärtust hinnatakse suuremaks kui kolme Saksa suurkontserni oma – BMW, Adidase ja Deutsche Banki – kokku.

Aga Facebook ei tooda autosid ega spordiriideid ja me ei vii oma raha Facebooki nagu panka. Facebooki ainus „tooraine”, millega ta peab raha teenima, on meie isiklikud andmed.

4. Valvekaamerad

Tallinna tänavatel kõndides torkab mulle silma palju jälgimiskaameraid. Berliinis ma nii palju kaameraid ei näe. Kas neid on vähem või on nad lihtsalt väiksemad?

Igal juhul tundub mulle videovalve palju hullem kui
Street View: kust mina tean, kes, kus ja millal minust tehtud salvestisi vaatab? Videovalve on nagu Street View, aga see pole kättesaadav kõigile, vaid ainult üksikutele, ega haara mitte ühte hetke, vaid toimub ööpäev läbi.

5. Tõsielu-TV

Eriti karm ööpäevase videovalve näide on tõsielu-TV. Oleme harjunud vaatama, kuidas inimesed saadetakse džunglisse ja filmitakse, mismoodi nad pissivad, tülitsevad, söövad tarakane või elavad suguelu.

Aga nad teevad seda ju vabatahtlikult? Ei ole nõus. Kasutatakse ära inimeste rahalist olukorda ja/või kuulsusenälga. Vabatahtlikult või mitte – igal juhul mõjutab tõsielu-TV ka ühiskonna arusaamu privaatsusest.

6. Kliendikaardid

Minul neid ei ole, põhimõtteliselt. Miks? Kliendikaardiga saan ju kümneprotsendise allahindluse? Seda võiks ka teisiti nimetada: kui ma ei ole nõus jagama oma isiklikke andmeid ja saama postkasti veel rohkem reklaami, siis ma maksan juurde. Mina maksan nende eest, kes on valmis oma privaatsusest loobuma ja nõustuvad, et nende ostuharjumuste kohta tehakse profiilid.

7. Krediidiinfo kogujad

Saksamaal on kurikuulus institutsioon Schufa, kes kogub andmeid kõikide elanike makstud ja maksmata jäänud arvete kohta. Kui keegi hilineb mõne arve maksmisega, teab seda ka Schufa. Schufa jagab seda infot näiteks majaomanikega. Hilinete korra mobiiltelefoni arve maksmisega, ja teil võib minna raskeks korterit üürida.

8. Mobiiltelefonid

Peaaegu kõik me kanname täiesti vabatahtlikult kaasas seadet, mis lubab neil, kes on huvitatud ja volitatud, välja peilida meie asukoha.

9. Julgeolekuvõimud

USA viisavabaduse (see käib Saksamaa kohta) hind oli see, et lennufirmad peavad saatma reisijate andmed Ameerika julgeolekuvõimudele. Mitte üksnes nime, passinumbri ja sünniaja – USA võimud on huvitatud ka näiteks meie toiduvalikust. Äkki olen ma juba kahtlane, kui loobun lennu ajal sealihast?

10. Viisanõuded

Niipea kui lahkume Euroopa Liidust, oleme paljudes kohtades erakordse valve all – sama juhtub ka nendega, kes külastavad meid väljastpoolt EL-i. Peame andma oma sõrmejäljed, informatsiooni oma palga kohta, mõnes riigis peame võimudele teatama oma reisimarsruudi.

Ma ei räägi tulevikutehnoloogiatest. Kõik loetletud näited on meie praegusest igapäevaelust. Me oleme nendega harjunud, ei pane tähelegi. Street View on neist kõigist demokraatlikum ja ohutum ning võtab ära vähem meie privaatsust. Street View ei tekita kindlasti Orwelli kirjeldatud maailma. Street View võib meile vaid meenutada, millises maailmas me juba elame.