Rohepoliitik: Aaviksoo ärgu kartku, eestlane rügab tööd edasi ka siis, kui saab kodanikupalka
Ettekujutusel töökast eestlasest on pikk ajalugu. Karmis Põhja-Euroopa looduses ellujäämiseks pidi talumees oma tegemisi vähemalt aasta ette kavandama ja kavadest kinni pidama. Iseenda loodud töödistsipliin kehtis siin Läänemere ääres juba siis, kui protestantlikust eetikast ega ristiusustki veel midagi ei teatud.
Erilise tõuke töökusele andis talupoegade pärisorjusest vabastamine umbes 200 aastat tagasi: ränga tööga raha teenides sai oma talumaa mõisalt päriseks osta. Kui maa oli oma ja mõisale tööd teha enam ei tulnud, siis terendas võimalus edasise visa tööga tasapisi jõukust koguda. Taoline väikeettevõtluse soosimise poliitika Balti kubermangudes kasvatas kogutoodangut ja tõi mõisatele kiiresti sisse hulga raha, mida ülemkiht vajas arenevas kapitalismis maailmatasemel püsimiseks.
Mõisamaade laialijagamine esimese vabariigi ajal tõstis eestlaste töötahet veelgi: nüüd oli võimalus tööga jõukust koguda ka neil, kes varem olid kõrvale jäetud, sunnitud palgatööd tegema ja peost suhu elama. Piima- ja masinaühistute massiline loomine tol perioodil võimaldas ühelt poolt efektiivselt majandada ning teiselt poolt tekitas võrdsuse ja ühtekuuluvuse tunde valdavalt talurahvast koosnevas ühiskonnas.
Taasiseseisvunud Eesti majanduse ülesehitamisel kerkis tööeestluse narratiiv taas üles, kuid „haavadega", mille oli löönud kommunistlik tööpropaganda ja sunniviisiline kollektiviseerimine. Too hävitav kogemus välistas mõtte vabatahtlikust ühisomandist. Uue vabariigi kodanikele on iseloomulik pigem mõtteviis: ma töötan palju, aga üksnes enda ja oma pere heaks, ühiskond ei lähe mulle korda!
Eesti rahvapärimuses eksisteerib kahepalgeline krati kuju, kes kajastab enesekeskset, hoolimatut soovi jõukaks saada. Püüdes luua oma tööga endale „kratti", on Eesti inimesed sattunud üleilmse „krati" lõksu. Globaalse kapitali teenimine teeb rikkaks parasjagu nii vähesed, et hoida elus müüti, mille mõjul miljardid „ajalehepoisist miljonäriks" pürgijad investorite pangakontosid täiendavad.
Halvimaks näiteks protestantliku tööeetika laastavast mõjust tänapäeval on Ameerika Ühendriigid, kus keskklassi elujärg tammub aastakümneid paigal, sellal kui ülirikaste varad on kasvanud kordades ja sotsiaalhoolekanne laguneb. 21. sajandi arulage töökus toodab mürki mitte ainult sotsiaalses, vaid ka otseses bioloogilises mõttes: kusagil valmistatud plastik ja keemiatooted jõuavad vette, pinnasesse ja õhku teises maailma paigas - ringkäik pole töötegijate jaoks hoomatav, aga kasumi maksimeerimiseks suunab investor oma globaalsed rahavood nii, et keskkonna- ja sotsiaalkulud oleksid minimaalsed. Kuigi detailides erinev, pole Hiina konfutsianistlik tööeetika millegi poolest õilsam.
Selget hinnangut sisaldav nimetus sellele nähtusele anti juba poole sajandi eest läänes: rat race ehk rottide võidujooks. Tollane kogemus näitab, et sellest võidujooksust väljaastumine ei anna tulemusi, sest võimupositsioon ühiskonnas jääb jooksjatele. Võidujooks tuleb peatada: rahulikult, läbimõeldult, rahva võimule toetudes ja tasapisi käiku aeglustades. Vägivaldse peatamise katse eest hoiatab meid sajand tagasi alguse saanud eksperiment, mis kestis 70 aastat ning nõudis enne läbikukkumist miljoneid inimelusid.
Maailm on põhimõtteliselt uues arengufaasis: globaalselt piiratud loodusressursid muudavad konkurentsiühiskonna ebatõhusaks. Ei rahvastiku kasv ega asjade hulga kasv tee enam kedagi õnnelikumaks. Edasine robotiseerumine vähendab inimtöö vajadust ja rikastab üksnes neid, kes on niigi rikkad. Tehnoloogiliselt arenenud ühiskond on jõudnud olukorda, kus keskmiselt on vaja lihtsalt elus püsimiseks väga vähe tööd teha, aga tegelikkuses on töö viljad väga ebavõrdselt jaotunud. Mis saab olla selles olukorras loomulikum, kui ümberjaotamine (ka kodanikupalgaks nimetatud) tingimusteta põhisissetuleku kaudu? Euroopa Liidu taseme algatus „robotite sotsiaalmaksu" sisseseadmiseks loob selleks kindla majandusliku aluse.
Ettenähtavas tulevikus ei kao töö kuhugi, kuid muutub ühelt poolt üha loomingulisemaks ja teiselt poolt hoolitsevamaks - omadused, mida tehisintellektil vähemalt ilma inimese abita ei ole. Ka inimeste vajadus tuntuse ja tunnustuse järele jääb. Kuid tiheda konkurentsi ühiskond tingib nende vajaduste moondumist raha- ja võimuahnuseks, nii nagu armastuse viletsaks asenduseks on prostitutsioon. Materiaalne motivatsioon tööd teha ei kao kuhugi, sest vähesed rahulduvad miinimumiga, mida põhisissetulek pakkuda saab.
Lõpetuseks soovin poliitikutele ja ettevõtjatele rohkem usku inimeste võimesse toimida ja areneda ilma „piitsa ja präänikuta". Selle aluseks on inimloomusele omane uudishimu ja teotahe, mida ülemäärane väline motiveerimine pigem pärsib ja suunab kurjale teele. Innustavaks positiivseks näiteks on aga Põhjamaad, mis umbes saja aastaga jõudsid õige karmidest oludest mitte üksnes majanduslikku, vaid ka sotsiaalsesse heaoluühiskonda. Ka sellelt tasemelt saab ja tuleb veel edasi liikuda!
