Rootsi lauluga Rootsi

Tugitoolisportlastel oli tihe laupäev. Kristiina sõitis liidrisärgis Lillehammeris, eesti eurolauljad laulsid pääsu pärast EM-ile Stockholmis. Eurovisiooni lauluvõistlus on saanud Eestis aastaringi harjumuspäraseks osaks. Huvitav on jälgida, kuidas eesti hea maitse suhtumine sellesse on teisenenud.

Kultuurrahva üleolevus on asendunud sallivusega. Viimaste aastate kohad esikümnes viisid omaksvõtuni, et seegi on üks spordiala, milles väike võib välja paista. Mõistagi on võit mis tahes alal väikestele tähtsam kui suurtele, kellele see on vaid üks paljudest. Eks Eesti vähesed olümpiamedalidki pärine maailma mastaabis marginaalsetelt spordialadelt. Ent rumal oleks au võtmata jätta sealt, kust võtta annab.

Tänavu on meil heaks tooniks rääkida eurolaulust kui tootest: euroliistudeni küündimine nõuab siingi konkurentsivõimelist professionaalsust nagu ükskõik missugune majandus-ala. Tänavune võistlus kinnitab, et eesti muusikud suudavad toota laule mis tahes malli järgi. Võidulaul "Once in a Lifetime" annab mullu võidu Rootsi viinud laulule isegi silmad ette. Nii et kui tahame, sõidame iiri lauluga Iirimaale või rootsi lauluga Rootsi. Tahame, kleebime kokku ameerika funky parimad klisheed või miksime kõik kokku maailmamuusikaks. Miks mitte saada Euroopas tuntuks meistrina selles postmodernses kleepimiskunstis.

Kuidagi väga rahulikult läks tänavuse eesti traavli valik. Isegi liiga. Tavaliselt on see andnud rohkem seltskondlikku vaidlusainet: kellele oleks õigem panust teha. Tänavu kinnitas eesti rahva maitset ka rahvusvaheline ekspertzhürii. Nii ülekaalukalt pole ükski laul varem teisi edestanud.