Roy Strider

Žiguli järelkäru oli kartulikotte täis kuhjatud, tuuleklaasile lendas soppa, meie ette tekkivatest suurtest veoautodest mööda saada polnud lihtne. Mootor ei nurrunud, vaid nägi kõrgetel tuuridel vaeva, et koliseva ja üürgava MAZ-itaga luurates meid sobival hetkel veokist mööda vedada.

Oli ärev ja natuke kõhe tunne. Võõras maa, varahommik, pori, lõpmatud kilomeetrid teeäärset metsa ja suured mürisevad autod. Ja siis, päris ootamatult, vilkus meie ees sopaga kaetud tillukene suunatuli.

« Avalehele 16 Kommentaari