Politseinikud loevad inimesi üle, et teha kindlaks, kas kõik bussi mahuvad. Buss sõidab mööblimajast edasi lähedal asuvasse Freilassingu raudteejaama. Foto: Teele Tammeorg

Põgenikud tulevad viimseni lastitud vanadel laevadel või kummipaatidel. Tulek on üsna meeleheitlik ja ellujäämise tõenäosus palju väiksem kui Eesti liikluses avariideta pääseda – iga tuhande üle Vahemere jõudnud pagulase kohta jätab umbes sada oma elu lainetesse.

Euroopas arutletakse selle üle, kui suur on tulijate seas sõjapõgenike, poliitiliste pagulaste või majandusmigrantide osakaal. Lampedusa saare ja ülejäänud Itaalia jaoks ei ole seal suurt vahet, sest nii ühed kui ka teised on juba kohal ja neid on vaja registreerida, majutada, neile süüa anda. Nii on rahvusvaheliselt kokku lepitud ja selleks sunnib ka elementaarne inimlikkus. Majandusmigrantidele asüüli põhimõtteliselt ei anta, nad saadetakse tagasi, aga õigusriigis on see pikaldane protsess. Enne selle lõppemist on suur osa ettevõtlikumast rahvast juba Euroopas laiali.

Eestis levivad valjuhäälsed hoiakud, et meile pole põgenikke ega majandusmigrante tarvis. Ettevõtjad võivad neid küll vajada, aga suurem osa eelnimetatud saabunutest Euroopas tööd ei leia või tööle ei hakka. Prantsusmaal, Itaalias, Rootsis ja Saksamaal ulatub nii esimese kui ka teise põlvkonna migrantide tööpuudus üle 40%. Seega väga paljudel, valdavalt noortel inimestel, pole midagi teha – see on hea pinnas kriminaliseerumiseks või radikaliseerumiseks.

« Avalehele 94 Kommentaari