Sabina Trankmann: mida varem vaimuhaigusse sekkuda, seda suurem on lootus haigus kontrolli alla saada

Kui käsi või jalg on haige, tunneme kannatajale kaasa. Kui aju on haige, ütleme, et psühh, hea, et maha lasti. Miks me haigustel vahet teeme?

Me kõik oleme näinud ajalehtedes pealkirju stiilis: „Meie hulgast lahkus raske haiguse tagajärjel…” Milliseid mõtteid need meis tekitavad? Võimalik, et kergema või sügavama kurbuse. Võimalik, et filosoofilisi mõtteid elu kaduvuse kohta ja et „ükskord läheme kõik”. Võib-olla kahjutunde, et enam ei saa maailm osa lahkunud inimese tööst.

Ja siis on teistsugused pealkirjad, mis ütlevad: „Politsei tegi kahjutuks nugadega relvastatud mehe.”

Mis eristab nende lugude sisu? Mitte miski. Ka eilsete ja tänaste lugude peategelane lahkus raske haiguse tagajärjel. Ka vaimuhaigus on haigus. Määrav on selle loo juures aga see, millise haigusega on tegemist. Vaimuhaiguste levik on laiem, kui arvata oskame. Skisofreeniat põeb maailmas hinnanguliselt 26 miljonit inimest. Miks on „psühh” ja „skiso” sõimusõnad, aga „diabeetik” või „hüpertoonik” ei ole? Miks me haigustel vahet teeme?

On haigused, mis mõjutavad meie füüsist, mille puhul kõik mõistame ja tunneme kaasa, oleme toetavad ja empaatilised. Meil on lihtne samastuda, sest meil kõigil on suuremal või väiksemal määral kunagi midagi valutanud, meie füüsisel on midagi viga olnud.