Samm rahaliitu: küsitav valik
Kuigi Lucase Eesti-teemalised kommentaarid väärivad tähelepanu ja märkimisväärne osa Eesti eliiti näib neid hindavat, on põhjust küsida, kas tema Eesti poliitika analüüs on läbinisti õige.
Tõepoolest, Eesti avaliku sektori võla ja SKT suhe on Euroopa Liidu väikseim. Sellal kui mujal euroalas oli majanduskasv sisuliselt seiskunud, näitas Eesti majandus muljet avaldavat kasvu. Seejuures aga oleks Lucas justkui unustanud, millest ta kirjutas 2009. aastal ajakirjas Foreign Policy – erasektori ülelaenamisest, millesse kõik kolm Balti riiki olid alates aastatuhandevahetusest järk-järgult vajunud. Kuigi Eesti avaliku sektori võlg on väga väike, on keskklassi kodumajapidamiste võlg endiselt muret tekitavalt suur.
Lucas jätab tähelepanuta ka sotsiaal-majanduslikud ohvrid, mis Eestil tuli euroala liikmeks saamiseks tuua. Tugevatel alustel riigirahandus pole muidugi asi, mille peale nina kirtsutada, kuid peab märkima, et euro nimel tehtud kokkuhoiu põhjenduseks oli usk, et ühisraha soodustab ja suurendab Eestisse investeerimist. Kui see visioon, millest lähtus peaminister Andrus Ansip ja mis on ka Lucase seisukoht, osutub õigeks, võib olla võimalik õigustada ka kokkuhoidu, mis sillutas Eesti teed rahaliitu. Kui aga võlakriis kägistab edaspidigi euroala majanduskasvu ja seega ka investeeringuid euro-
alasse, võivad ka Eesti kasvuväljavaated kannatada. Vabalt võib juhtuda, et tulevased Eesti poliitikud peavad rahaliitu astumist halvaks otsuseks.
Lucas ei nimeta, et kokkuhoid on tõenäoliselt tulnud Eesti haridussüsteemi arvel. Eesti õpetajad on OECD riikide arvestuses kõige madalamalt tasustatute hulgas. Kõrghariduse puhul on riigi kulutused üliõpilase kohta võrreldes paljude teiste OECD riikidega tühised.
Meenutagem, et 1945. aasta järgse maailma kaks kõige stabiilsemat majandusarengu näidet on Soome ja Lõuna-Korea. Mõlema puhul on majandusliku edasimineku põhipõhjuste hulgas haridusse tehtud strateegilised investeeringud, mis omakorda on toonud riiki märkimisväärsel hulgal välismaa otseinvesteeringuid.
Ka Eesti tervishoiusüsteem vajab kokkuhoiu asemel pigem riiklikke investeeringuid ja fokuseeritud strateegiat. Tervishoiukulutustel ei ole majandusarengule küll sama selget mõju kui hariduskulutustel, kuid paremate Eesti arstide koju jäämine parandaks kindlasti siinse elu kvaliteeti.
Eesti majandusliku arengu lugu on kahtlemata edulugu, millest tuleb välismaal rääkida. Selle eest väärib Lucas nii Eesti meedia kui ka poliitikute tänu ja tunnustust. Kuid tunnustus ei anna põhjust muutuda kriitikavabaks.
