Eesti paistab omanikuasustusega korterite suure osakaalu poolest tõesti Euroopas silma. See on üsna erandlik kogu maailmas.

Kui üürikorterite osakaal on väike, pidurdab see tööjõu mobiilsust.

Eesti elamufond ei paikne geograafiliselt õiges kohas – väga palju eluasemeid on maapiirkondades, kus pole tööd, ja kui inimesed oma eluaseme müüksid, saaksid nad selle eest nii vähe, et sellega poleks linnas suurt midagi peale hakata.

••Kuidas Soomes lood on?

Soomes moodustavad korterid ja majad, kus omanik ise sees elab, kaks kolmandikku kõigist eluasemetest. Helsingis elab iga teine leibkond üürikorteris. Neljandik Helsingi elamufondist on erasektorile kuuluvad üürikorterid ja 21% eluasemetest on avaliku sektori toetatud korterid.

••Mida see erinevus üürniku jaoks tähendab?

Helsingis tuli eraüürisektori korterite eest maksta mullu keskmiselt 15,5 eurot üüri ruutmeetrilt, avaliku sektori toetatud korterite üür oli 10,5 eurot ruutmeetrilt. Osa avaliku sektori korterite omanikuks on linn, aga omanike ringis on ka erafirmasid, kes on saanud nende korterite ehitamiseks avaliku sektori tagatud laenu ja nüüd kehtivad nende jaoks üüri piirhinnad. Eraüürisektori korteritel üüri piirhindu pole.

Nii avaliku sektori üürikorterite kui ka eraüürikorterite elanikel on õigus saada toetust, kui neil jääks pärast üüri tasumist elamiseks liiga vähe raha. Toetust saavad eeskätt väikesepalgalised pered, pensionärid, töötud ja tudengid. Keskmine palk on Soomes 3000 eurot kuus ning selleks, et sellist toetust saada, võib üheliikmelise leibkonna brutosissetulek olla kuni 1785, kaheliikmelisel 2355, kolme- ja neljaliikmelisel vastavalt 3090 ja 3360 eurot.

••Iga viies helsinglane elab subsideeritud korteris. Keskmisele eestlasele tundub see kõrge arvuna.

Aga mõelge, et korteri ostuhind Helsingis on ligikaudu 4000 eurot ruutmeetri eest! Eluasemepoliitikal on mitu erinevat eesmärki. Esimene eesmärk on raha suunamine kinnisvaraturule ja säästmine. Teine eesmärk on tööjõu mobiilsus – odavamate korterite olemasolu aitab inimestel piirkondadest, kus tööd pole, kergemini linna kolida. See aitab vältida piirkondade teket, kus inimestel pole tööd ega tegevust. Eluasemepoliitika kolmas eesmärk on eluasemete kvaliteet ja selle tõstmine. Neljas eesmärk on vähendada sotsiaalset ebavõrdsust. Eluaseme kvaliteedist sõltub väga palju. ÜRO järgi on hea eluase üks kõige olulisemaid inimõigusi. Eestis ja Soomes on see vajalik ainuüksi siinse kliima pärast! Ja viies eesmärk on tõsta teatud elupiirkondade väärtust, vältida slummistumist.

Kui mõelda, et Eestis kuulub 96% elamufondist eraomanikele, võib oletada, et kõik kirjeldatud eesmärgid ei täitu. Nagu näiteks sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine. Eluasemeid erastades sõltus väga palju sellest, milline korter inimesel juhtus käes olema – üks sai korteri Tallinna kesklinnas, teine Jõgeval. Ka see, kuhu sa sünnid, on juhus. Eestis on küsitav, kas korteriturg ikka võimaldab inimestel kolida piirkondadest, kus tööd pole, sinna, kus tööd on.

••Tallinna üks kõige odavamaid üürikortereid on 160-eurose kuuüüriga Lasnamäe korter, kus talvekuudel tuleb maksta lisaks veel 120 eurot kommunaalmakseid. See üür on kõrgem kui miinimumpalk. Kuidas aidata inimesi, kes turult korterit ei leia?

Oluline on luua odavamaid üürikortereid. See on võimalik mitmel moel: näiteks linn ise ehitab, riik või linn pakub arendajatele soodustingimustel krunte või odavamaid laene. Lisaks on oluline hüvitada kõige madalama sissetulekuga perede eluasemekulusid.

••Tallinna linn on lasknud eraarendajal ehitada munitsipaalmajad, kus üürnik ise maksab vanas rahas üüri 30 krooni ruutmeetrilt, linn maksab 70 krooni. Ja seda 30 aastat järjest. Linn aga ise nende majade omanikuks ei saa. Kas see on hea skeem?

See ei ole linnale kõige kasulikum skeem. Eelistaksin skeemi, kus üürihinnad oleks seotud elamute tõelise ehitushinnaga ja kuludega ning piiratud kasumiga. Ning madalama sissetulekuga elajatel või peredel oleks lisaks võimalik saada toetust eluasemekulude katteks.

••Aga miks peaks üldse eluasemeturgu sekkuma? Turg on ju nähtamatu käsi, korrastab ise.

Jah, turg lahendabki eluasemeprobleemi ise. Ja ta lahendab seda selliselt, et madala sissetulekuga inimeste eluasemete tase langeb ja kodutus kasvab. Ilmselt näeme edaspidi Eestis väga palju vaeseid omanikke erastatud korterites, kes ei suuda hakkama saada renoveerimise ega kuludega. Erastamine üldiselt oli hea. Aga see, et linn ja riik on kogu elamufondi erastas, ei olnud väga hästi läbi mõeldud. Oleks tulnud jätta endale mingi väike osa, eriti suuremates linnades, et tegeleda madala sissetulekuga inimestega.

••Eestis on probleemiks ka must üüriturg: paljud omanikud ei ole huvitatud sellest, et üürnikud end sisse kirjutaksid. Kui omanik on ostnud välja üüritava korteri näiteks laenuga ja üürimise ametlikult vormistaks, tähendaks see, et ta kaotaks võimaluse intresside tulumaksusoodustuseks, peaks maksma 21% tulumaksu ning lisaks peaks maksma ka kõrgendatud tariifiga maamaksu. Mida teha, et üüriturgu legaliseerida?

On väga tähtis saada see must turg valgeks. Maksuamet peaks näiteks kontrollima juhtumeid, kus üks inimene omandab kaks või enam eluaset. Ja vaja oleks, et kõik inimesed enda elukoha registreeriksid. Mind tegelikult üllatab, et Eestis pole üürnike surve olnud piisavalt suur, et üüriturgu legaliseerida. Kui Eesti tahab üürisektorit arendada nii, et eraisikud investeeriksid eraüürikorteritesse, siis tasub neile väikseid soodustusi anda.

••Eestis kaotati maamaks kodualuselt maalt. Üürikorterite eest tuleb maamaksu endiselt tasuda.

Esiteks, maamaksu kaotamine oli vale. Kinnisvaramaks on klassikaline kohalik maks. USA-s on see kohalike omavalitsuste olulisim tuluallikas. Kinnisvaramaksu eesmärk on koguda raha avaliku infrastruktuuri jaoks – tänavate valgustamiseks, tänavakatte ja parkide hooldamiseks.

Teiseks, täiesti mõttetu on maamaksu küsides teha vahet selle järgi, kas korteris elab omanik ise või üürnik, sest linna infrastruktuuri vajalikkus ei sõltu sellest, kas korteris elab omanik või üürnik.