Sandra Jõgeva Foto: erakogu

Osta eBay internetioksjonitelt vähetuntud Lääne-Euroopa kunstnike maale ning täiendada neid peamiselt Eestis tunnustatud ja hinnatud pallaslaste võltssignatuuridega on idee, mille peale igaüks ei tule.

Maalida kellegi unustustehõlma vajunud Euroopa maalikunstniku teosele ise juurde punane viisnurk ning lisada tuntud Eesti kunstniku Andrus Johani allkiri on aga juba peaaegu kurja geeniuse vääriline trikk. Asjaga vahelejäämine ja kriminaalasja algatamine Eestis niivõrd tuntud, endale aastakümnete jooksul pigem positiivse kuvandi loonud inimese kohta on aga šokeeriv ja meediatormi tekitav.

Eks see vahelejäämine tõestab, et samamoodi nagu Mart Sander on amatöör ja iseõppinu maalikunstnikuna, on ta seda ka kunstivõltsijana. Sest tema seletused, mis peamiselt seisnevad võltsimise enda väidetavate assistentide kaela ajamises, keda tema firma majandusaruannete põhjal pole seal kunagi tööl olnudki, pole just veenvad. Samuti pahatahtlike konkurentide süüdistamine. Võiks öelda, et Sanderi vahelejäämine on täielik ja omamoodi hale.

Kas „multitalendi” tegevusalade pika nimekirja täienemine kunstivõltsija omaga võiks Mart Sanderile kui Eesti ühele paremini teenivale meelelahutajale halvasti mõjuda? Kummaline küll, aga arvan, et pigem mitte. Äsja tuli küll teade, et noore kunsti oksjonit korraldav Tartu loomemajanduskeskus loobus Sanderi kui oksjonikorraldaja teenusest. Samal ajal on oluliselt markantsem detail, et pea 50-aastase harrastusmaalija Sanderi enda teos jäeti samale oksjonile alles.

Väikses Eestis, kus kõik tunnevad kõiki ja ilma selletagi on lihtne pea igaühe kohta netist piisavalt taustainfot leida, ei kahjusta ka räiged skandaalid tavaliselt inimeste edasist tegevust. Palju näiteid võiks tuua ärimeeste ja poliitikute hulgast, aga siinkohal esitaksin hoopis teistsuguse näite. Eesti ainsas eksklusiivselt moele keskendunud ajakirjas tegutseb moefotograafina piltnik, kelle koduleheküljelt võib leida peamiselt pornograafilist materjali ning üleskutseid uutele aktimodellidele. Vogue’i kaanele sellise fotograafi pildid vahest ei jõuaks, Eestis aga pole selline taust eriline probleem. Nii et Mart Sander ei peaks oma maine ja tuleviku pärast Eestis muretsema.

Kas aga muretsema peaksid teised kohalikud kunstimüüjad ning kas Sanderi võltsinguskandaal võib mõjutada meie kunstiturgu? Ma loodan, et jah. Ja kõige rohkem loodan, et juhtunu paneb paljud kunstiostjad sügavalt mõtlema ühe asja üle. Kas saja-paarisaja euro ees eBayst ostetud pallaslaste Lääne-Euroopa tundmatud kaasaegsed, kelle maalide hinnad Eesti rohkem või vähem tuntud kunstnike signatuuride võltsimisel hoobilt mitmekümnekordistusid, saavad olla osa Eesti kunstituru tuumast? Sest ei saa salata, suurimad summad käiakse Eesti kunstioksjonitel välja just nimelt nendesamade pallaslaste loomingu eest. Arvatavasti isegi mitte nende kunstnike parimate teoste, vaid nende eest, mis on aastakümnete jooksul muuseumikogudest välja jäänud.

Kas ka tulevikus peetakse 20. sajandi esimese poole postimpressionismi Eesti kunsti üheks säravamaks ja hinnatumaks perioodiks – selleski julgen kahelda. Pole võimatu, et Mart Sanderi imaginaarsete assistentide makstud paarsada eurot imaginaarsete Eesti kunstiklassikute teoste eest on mõne vähem tuntud pallaslase autentsele maalile õiglane hind. Õiglasem kui see suur summa, mille eest mõnigi taoline maal praegu oksjonil omanikku vahetab. Ja äkki praeguste oksjonite enampakkujate lapselapsed kahetsevad kunagi kibedalt, miks nende esivanemad ei soetanud 21. sajandi alguses hoopis Eesti kunsti palju huvitavama perioodi, 1960–1990-ndate kunsti.
Ei ostnud Lembit Sarapuud, Tiit Pääsukest, Olav Maranit, Toomas Vinti, Raul Meelt, Tõnis Vinti, Leonhard Lapinit… Ei ostnud neid, kes on praeguseks juba kindlalt klassikud. Või ei võtnud riski ega omandanud endale huvipakkuvamate kaasaegsete kunstnike teoseid. Pallaslaste maalide praegune turuhind kehtib vaid Eesti Vabariigi piirides. Mitmete tänapäevaste rahvusvahelise haardega kunstnike puhul pole see aga juba praegu nii.

Kui võltsinguskandaal avab Eesti kunstiturul osalejate silmad palju suurematele kunstituru vastuoludele, on sel intsidendil väga palju suurem väärtus ja tähendus kui meediaskandaalil ja kriminaalasjal.