Pole sugugi vähetähtis, et president Obama pidas oma meistriklassiga kõnes kahel korral meelde tuletamast Heinz Valgu sõnu "Ükskord me võidame niikuinii". Valk oli Laulva revolutsiooni ajast üks nendest kõnemeestest, kelle sõnum otse eestlaste hinge paiskus. Toonasest ajast oli kindlasti sirgeselgsuse ja tulevikuusu heaks näitajaks Trivimi Velliste, kes ajal, kui paljud teda hurjutasid, rääkis avalikult Eesti iseseisvuse taastamise möödapääsmatusest. Kõnemehed lähevad ajalikku oma sisemiste veendumuste ja järjekindlusega. Tuulelipud võivad küll ilusti rääkida, aga nad jäävad ikkagi tuulelippudeks.

Loomulikult ei saa kuidagi mööda president Lennart Merist. Juba temale nii iseloomulik esinemismaneer oli tähelepanu köitev. Mis seal siis veel sisust rääkida, mis sageli oli oma detailidega haarav ning eriti veel meie välispartnereid liigutav. Meri kõneosavus ja diplomaadivõimeid andsid Eestile väga palju, mida me alles täna suudame paremini tajuda.

Ja viimaks tooksin esile meie kaasaegse diplomaatia ühe suurkuju Jüri Luige. Ta pole küll viimasel ajal pidanud palju avalikke esinemisi, kuid alati, kui Jüri räägib, kõik kuulavad. Ta oskab ka kõige keerulisematest asjadest rääkida lihtsalt, haaravalt ja alati kõige olulisemat rõhutades. Anne, mis heale diplomaadile on väga oluline.