Muidugi saab laskuda äärmustesse. Muidugi me võime rääkida kiusamisest ainult negatiivses võtmes. Aga kas pole see umbes sama nagu rääkida islamist viidates ainult terroristidele?

Räägime kiusamise positiivsetest aspektidest vahelduseks?

Ühest küljest on muidugi kole, kui näiteks lapsele sussi sisse mädanenud heeringas või kartul või midagi sellist sokutatakse... Laps võib hingelise traumagi ju saada. Teisalt ei juhtu vast midagi hirmsat, kui lapsevanem seletab: „Kulla laps... Päkapikke ei ole tegelikult olemas. Mina ise tegin seda – sinu kallis issi. Ah miks? No niisama, viguri mõttes. Nalja pärast nagu.“ Ja uskuge mind, laps saab suure tõenäosusega aru. Kujutate ette, saabki aru, et tehti nalja. Tehti nalja asja üle, mida seni on peetud tõsiseks asjaks.