Kui lasta pilgul väljavalitutest üle käia, torkab üks asjaolu otsekohe silma. Maailmaimed ei olnud selles mõttes hädavajalikud, et ilma nendeta ei oleks toona elanud inimene toime tulnud. Äramärkimist leidsid hauakambrid, templid, iluaed, kolossid, kujud – seda seltsi inimlooming, mis võis tavaelanikule Egiptuses, Lähis-Idas ja Kreekas küll hingeülendust tekitada, aga ei muutnud ta argielu karvavõrdki mugavamaks.

Tagantjärele võiksime spekuleerida. Kui palju paremini oleksid muistsed egiptlased elanud, kui vaarao Hufu (Cheops) ei oleks kannatanud luulu all, et ta suudab päratusse kivikuhjatisse maetuna tagada endale hauataguse elu? Kogu tööjõu ja insenerimõistuse, kõik vahendid ja materjalid, mis kulus 147 m kõrge ja alt 230 m laia püramiidi ehitamiseks, oleks võinud kasutada lihtrahvale kivimajade ehitamiseks ning veevärgi sisseseadmiseks. Ja muidugi oleks huvitav teada, mida eelistanuks enamus, kui 4575 aastat tagasi oleks rahvaküsitlus korraldatud – kas püramiidi või isiklike elutingimuste parandamist?

Või võtame tolle ulja aja, kus pool Euroopat püstitas katedraale, üks uhkem ja vägevam kui teine. Reimsi, Ulmi, Canterbury elanikud jäid paljust ilma, sest muudkui ehitati ja ehitati Jumala auks. Ka Tallinnas kergitati Oleviste kiriku torn pikaks ajaks Euroopa kõige kõrgemaks ja küllap küsis nii mõnigi linlane, pead Laial tänaval kuklasse kallutades: miks aetakse minu ja mu laste arvel säärast uhkust taga?

Kui raha on, on hea ehitada. Eestimaalastel ei ole raha kunagi laialt käes olnud. Meil puuduvad feodalismi, kapitalismi ja õnneks ka kommunismi suurehitused. Nähtavasti olid kõige jõukamad Hansa sajandid, mil ehitati Oleviste, Niguliste ja veel mitmed keskmisest toretsevamad sakraal- ning merkantiilhooned. Teisalt on tõsiasi, et Tallinnas ei ole ainukese pealinnana Euroopas lossi, mis vastaks Schloss i saksakeelsele originaaltähendusele, või paleed, mida saaks ladinakeelse Palatium iga kuidagiviisi võrrelda.

Tallinna Toomkirik kahvatub juba kõige lähemate sõsarate, Tartu kunagise ja Riia või Turu praeguste toomkirikute kõrval. Tallinnas on ainult kaks teatriks püstitatud hoonet, mõlemad algselt sõnalavastusteks mõeldud, mõlemad nii arvukuselt kui ka kukrult tagasihoidliku publiku tarvis kujundatud. Eesti Vabariigi pealinna ei ole kunagi ehitatud ühtegi ooperiteatrit, ühtegi muuseumi, ühtegi hoonet, kus saaks riiklike tähtpäevade puhul suuremaid vastuvõtte korraldada, külla tulnud kõrgeid aukandjaid protokollikohaselt võõrustada.

Egiptuse püramiidid ja Lääne-Euroopa katedraalid sünnitas totalitaarselt toimiv ühiskond. Ühe isiku, kliki või seisuse monomaanne tahe viidi ellu hoolimata riigialamate enamuse heaolust või arvamusest.

Teisalt võime küsida: mida teaksime Gizast, kui 4. dünastia vaaraod ei oleks lasknud sinna oma hiidhauakambreid ehitada, või Ulmist, kui seal ei seisaks Euroopa üks mõjukamaid gooti toomkirikuid?

Meie elame demokraatlikus ühiskonnas, kus võimulolijate asi on hoolitseda kodanike käekäigu pärast. Eel-arve on pingeline ega luba rahakulutamist muule kui kõige hädavajalikumale. Üks valitsus teise järel hüpitab kavandatavat Kunstimuuseumi nagu tulist kartulit peos. Samas on Kunstimuuseum ainuke esindushoone, mis on pärast taasiseseisvumist projekteeritud ja mille ehitamise alustamise kohta 1999. aastal (sic!) on 1996. aastast Riigikogu ühel häälel vastu-võetud otsus. Paraku seda ei täideta.

Kas tõesti ei ole ummikust väljapääsu? Kas tõesti ei suuda meie sugupõlv vaadata tänases päevas äraelamise argimurdest kaugemale?