Seks, naps ja rock’n’roll ehk 15-aastaselt ühikasse
Gümnaasiumivõrgu reform, millega kavatsetakse sulgeda 130–160 maakooli gümnaasiumosa ja mis võib tähendada ligi 2400 keskkoolilapse kolimist õpilaskodusse, on ajanud paljudel lapsevanematel, pedagoogidel ja pereterapeutidel juuksed peas püsti. Lapsed lähevad raisku, kardavad esimesed. Nii nad, sunnikud, ei õpi üldse, ahastavad teised. Peresuhted murenevad, ennustavad kolmandad.
See ei pea sugugi nii olema. Mina läksin 15-aastaselt kodust ära ühiselamusse, et saada haridus mitte kodule lähimast, vaid heast gümnaasiumist. Sealt edasi läksin Tartu ülikooli ja olen praegu Eesti Päevalehe ajakirjanik. Olen ma siis nüüd raisus?
Viieteistaastase lapse ühiselamusse saatmisel on kahtlemata omad riskid. Minu isiklik kogemus ütleb, et kui ema-isa kotkapilku pidevalt peal pole, siis kindlasti saab joodud teatav kogus alkoholi. Kahtlemata jäävad seltsielu tõttu tegemata mõned kodused tööd. Nii mõnelgi tuleb ette ka pohmelust ja popitegemist. Ülimalt tõenäoliselt läheb lahti suuremat sorti kuramaaž. Küllap saab ühikast öösi välja hiilitud ja kuuvalgel promeneeritud, nii et hommikul esimesed tunnid põhjalikult sisse magatakse. Võimalik, et mõned ööd ei veedeta enda, vaid kellegi teise voodis.
Kümme toitu makaronidest
Kui see nüüd paneb lapsevanema ahastusega mõtlema: ei-ei-ei, minu kullakallist tütrekest või pojakest ei saa nüüd küll ühiselamusse saata, las käib ikka kodu juures koolis – mis siis, et väike kool ja kehvade õpitulemustega, aga peaasi, et laps ikka silma all –, siis teadke, et kõik ülalnimetatud tembud saavad niikuinii tehtud. Ükskõik kuidas te oma last ei kontrolliks, oma esimese peo ja suitsu jaoks leiab ta ikka võimaluse. Suurem kasvatus- ja ennetustöö tuleks teil kindlasti teha juba varem, sest kui kavatsete alko-, narko-ja seksikasvatust alustada lapse 16. sünnipäeval, siis olete igal juhul lootusetult hiljaks jäänud. Kui teil on aga olnud varasematel aastatel tahtmist ja aega oma lapsega tegeleda, saab ühiselamust küll ainult kasu olla.
See on lausa imeväärne, kui kiiresti saab viieteistaastasest nisanäpust, kes suudab endale vaevu teevett soojendada, iseseisvalt toime tulev inimene. Jah, ta kulutab ilmselt ikkagi oma nädalaks saadava söögiraha krõpsudele ja kokakoolale (või õllele), aga õpib see-eest paari kuuga tegema kümmet toitu makaronidest. Ilmselt magab ta sisse nii mõnegi tunni, kuid mõne rangema pedagoogi röögatus õpetab ta varsti vajaduse korral hommikul kell viis tõusma, õppima hakkama ja eelmisel õhtul kaardimängule kulutatud tunnid tasa tegema. Ta õpib pesu pesema. Ta õpib rahanumbreid tundma ja ise majandama. Ta õpib koristama. Ta näeb erinevaid inimtüüpe väga lähedalt ja õpib nendega toime tulema. Ta saab endale sõbrad kogu eluks. Miski ei lähenda paremini kui ühikas ninapidi koos veedetud kolm aastat.
Keskkooli ühikakogemused teevad ka ülikoolielu lihtsamaks, sest gümnaasiumiaegne kasvatajatega varustatud ühiselamu on suurepärane vaheetapp emme-issi süle ja päris iseseisva elu vahel. Isekas laps õpib teistega arvestama. Arglik laps õpib enda eest seisma. Ühika eelis on just selles, et lapsed on suurema osa aega omapäi, kuid kasvataja siiski käib ja vaatab paar korda või mõni kord päevas toad üle. Seejuures ei sekku ta nii palju, et kamandaks: sina nüüd õpi, aga sina nüüd söö, ja siis mine magama. Kasvataja astub vahele siis, kui vaja.
See kõik ei tähenda muidugi, et lapsevanem võiks oma võsukese ühikaukse vahelt sisse lükata ja ta siis unustada. Olen oma emale tänulik, et tal oli julgust mind 15-aastaselt ühikasse saata ja samal ajal tarkust mul silma peal hoida.
Ühikalapse vanemate kohus on arukalt ja diskreetselt tagada, et nädala sees sageli krõpse ja võileibu mugiva nooruki nädalavahetuseks koju toodud seljakotti satuks ka tervislikumat toitu. Samuti tasub üsna sageli uurida, kas ühika lustliku seltsielu kõrval jääb lapse kõrvade vahele ka koolitarkust.
Märgata tõelisi ohumärke
Peresuhete võõrdumine on minu isiklikul hinnangul kõige väiksem mure. Kui keskmine teismeline ei kannata muidu oma vanemate varjugi, siis nädal otsa neist eemal olemine loob ideaalse pinnase selleks, et reede hilisõhtul bussi pealt laekuv laps on isa-ema nähes rõõmus ja tahab õhtusöögi ajal oma elust rääkida. Olgu lapsevanem vaid piisavalt tark, et hoolega kuulata ja ära tabada, kui rõõmsasse teismeliseellu ilmuvad kas koolikiusamise, üleliigse alkoholipruukimise või õppimata jätmise tõttu tõelised ohunoodid. Sest ka seda võib ette tulla ja siis peab reageerima pigem varem kui hiljem.
Võib-olla ei sobi ühikaelu kõigile, kuid keskmisest vinnilisest lontkõrvast kasvatab see kiiresti asjaliku noore inimese.
