Sotši olümpia avamine Rauno Volmar

Sõda kui niisugune rikub aga ühemõtteliselt mängude korraldamise fikseeritud põhimõtteid. Sotšis alanud olümpiavõistlustel antud raskendav asjaolu õnneks puudub. Viimasest johtuvalt ei saagi kõnelda käesolevate olümpiamängude boikoteerimisest ei riiklikul ega rahvuslike olümpiakomiteede tasandil: see tõsiasi on vägagi oluline. Jutt käib osade poliitikute ja muude avalike tegelaste minemata jäämise põhjustest või tagamaadest. Kusjuures mõned riigimehed ei saabu Sotši lihtsalt seepärast, et sport kui niisugune neid eriti ei huvita. Peaministrit Andrus Ansipit, välisministrit Urmas Paeti ning Tallinna linnapead Edgar Savisaart (järjestus on tähestiku järgi) aga (poliit)sport kohe väga huvitab. Ja nad ongi juba kohal!

Kui nüüd keskerakondlane (kui kaua veel?) Olga Sõtnik kirjutas Anvar Samosti poolt lansseeritud olümpiavastasele petitsioonile alla, -- sest Venemaal vohab korruptsioon, piiratakse sõnavabadust (hm… järelikult on mida piirata?), rikutakse inimõigusi jne -- siis sooviksin temalt ometigi küsida, kus see Sõtnik oli oma protestiallkirjadega näiteks aastal 2008, Pekingis korraldatud suveolümpiamängude ajal? Näiteks kehtib Hiina juriidilises praktikas veel praegugi surmanuhtlus, seevastu Venemaal kestab juba paarkümmend aastat moratoorium surmanuhtlusele. Vastavaid näiteid võiks aga tuua veelgi.

Kui 2004. aastal toimusid Ateena suveolümpiamängud, siis ajakirjandus kajastas päris põhjalikult olümpiaobjektide ehitamisega kaasnenud suurt ülekulu ja korruptsiooni, kirjutas ligemale neljakümne (sic!), peamiselt välismaist päritolu ehitaja hukkumisest tööõnnetuste käigus, informeeris üldsust täiendavast finantskoormusest riigieelarvele jne. Ateena eeslinnas Marionis asuva uue olümpiastaadioniga ei osata aga praegugi õieti midagi peale hakata. Kuid nagu näitasid juba järgnevad lähiaastad, tehti seda kõike valitseva klienteelse sotsiaal-poliitilise süsteemi raames: juba olid toimunud fantastilised manipulatsioonid Kreeka riigieelarvega eurole ülemineku nimel.

Selle superjama likvideerimiseks on kohalikku majandusse käesolevaks ajaks juba sisse pumbatud vähemalt 240 miljardit väliseurot ning võimalik probleemide lahendus hõljub kusagil kauges, ebamäärasevõitu tulevikus. Ärgem ka unustagem: tegemist on vana Euroliidu liikmesmaaga.

Huvitav, mida säärased Sotši-mängude vastalised või teravad kriitikud nagu Olga Sõtnik, Anvar Samost, Kristiina Ojuland ja Eerik-Niiles Kross (elik Antonio Angotti alter ego) sellest kõigest arvavad?