Ain Lutsepp Foto: Priit Simson

Kas Teie, lugupeetud lugeja, tõesti usute seda? Mina mitte, kuid ometigi üritad. Härra Lutsepp etendab siin objektiivselt vaadatuna nn peibutuspardi rolli.

Tõsiseltvõetava poliitilise karjääri ülesehitamise alustamiseks on tal juba hilja. Kuid see ei ole ainus probleem. Nii üritab Vabaerakonna nimekirjas Riigikokku sisse pressida üks vägagi kirju ja lärmakas odioosne seltskond. Nimetagem siin kasvõi Jevgeni Krištafovitšit ning Evhen Tsõbulenkot. Muidugi võib neid isikuid hea fantaasia korral ka Eesti Vabariigi parlamendis ette kujutada -- lõppude-lõpuks ei ole unistamine kellegile keelatud. Isiklikult mina naudiksin kohe suurima heameelega mõlema "rahvaasemiku" etteasteid.

Hoopis kurvaks läheb mul meel aga vürst Peeter Volkonskile mõeldes. No miks ta ometi lasi end sellesse "vabakonnasse" sisse smugeldada?! Ega ometigi, seesamune...?! Oli ju Volkonski juba paljude aastate eest igati edumeelse Orajapidajate Partei füürer - vaat selle monoliitse organisatsiooni ridades pidanuks meie kuulsusrikas vürst Riigikokku läbi murdma!

Olukorra teeb mõnevõrra lootusrikkamaks aga Sergei Metlevi liitumine parteiga. Kujundlikult öeldes paistab ta nagu punane poliitkirsike Andres Herkeli ja Merle Jäägeri valmistatud "Vabadusetordil". Kõiki nimetatud persoone tahaksin kohe kogu südamest näha Toompeal; kindlasti suudaks sääraseid säravaid isiksusi kindlakäeliselt ohjata erakonna vaimne ideoloog Saare Jürka.

Paraku jääb kohalikul elektoraadil vajaka poliitilisest edumeelsusest. Ja kõiki ülalnimetatud daame ja härrasid ei valitagi sinna, kuhu oleks neid äärmiselt vaja. Seepärast loodan ma ainult Mart Helme, Martin Helme ja Urmas Espenbergi nii mehiselt juhitud EKRE-le. Viimasel on lootus ületada valimiskünnis.

Siis saab ka Suur-Lähtru mõis lõpuks viimase lihvi.