Ka mina mäletan biitlite asemel hoopis teisi asju. Ma küll sündisin umbes 30 aastat tagasi, kuid mind lülitati sisse umbes 1980. aasta olümpiamängude ajal. Mäletan Boney M-i. Ja ABBA-t. Väga uduselt.

Selgemalt mäletan seriaale (mida edasi, seda selgemalt): ”6 miljoni dollari mees”, ”Nähtamatu mees”, ”Kaks autojuhti”, ”Battlestar Galactica”, ”Dempsey & Makepeace”, ”Knight Rider”, ”Streethawk”, ”Equalizer”, ”MacGyver”. Kusagil 1980-ndate keskpaigast hakkan natuke selgemini mäletama ka muusikat: Pet Shop Boys, Depeche Mode, Duran Duran ja paljud teised.

Mis ei müü, sellest ei räägita. Seda, et muusikat ei ole tegelikult vajagi meeles pidada, märkasin ma mõned aastad tagasi. Ma nimelt elasin aastaid telekata. Kuid kord öösel külas olles sattusin istuma teleka ette, kus peale saadete lõppu algas teleturg. Müügiks pakuti CD kogumikke. Unustamatud 80-ndad, kuumad 90-ndad. Vaatasin neid klippe ja imetlesin, kuidas kogumike koostajad mäletavad kõiki õigeid laule. Meie eelistused on neil meeles. Muusikatööstus ei unusta kunagi. Mida täpsemaks läheb reklaami suunamine, seda kindlam on, et mulle ei pakuta kunagi müüa ühtegi biitlite albumit. Kõik läheb edasi: need lapsed, kes on praegu 10, istuvad 20 aasta pärast teleka ees ja vaatavad 2000. aasta kogumikku ja poetavad heldimusest pisara, kui kuulevad: “Freestyler!”

Kui ei leita moodust, kuidas järgmise 30 aasta jooksul biitlid uuesti müüvaks artikliks teha, siis nad kustuvad vaikselt inimmälust. Sest need, kes neid praegu ostavad, on selleks ajaks enamuses surnud. Ja mis ei müü, sellest ei räägita.

Seriaalidega on aga asi keerulisem. Neid ei saa nii lihtsalt osta, nendega seotud nostaligia on tugevam. Terve nädalavahetuse vaatasin seriaale. Tõmbasin endale Internetist seitse osa ”MacGyverit”. Kaks osa ”Knight Riderit”. Leidisin ka ühe osa ”Galacticat”. Kolm osa ”McCalli”. Ja vaatasin. Ma ei saanud aru, kuidas mind ”MacGyver” võluda võis. See on kõik nii primitiivne.

Õnneks (või kurbusega) meenus mulle, et olin lugenud 14. augusti New York Timesist lugu parimast Winston Churchilli biograafia kirjutajast William Manchesterist. Manchester, kelle raamatu “Viimane lõvi” kaks esimest köidet on kõige populaarsem Churchilli biograafia, kurdab, et seoses mitme insuldiga ei suuda ta eluloo kolmandat osa mitte kunagi lõpetada. Ta istub kodus ja vaatab seriaale, mille süžeekäikude jälgimine on väga keeruline. Järje ootajad on kurvad. Manchester ka.

Kellelegi ei meeldi, kui järgmist seeriat ei tule. Mida kõrgemal seriaalihierarhias meie lemmik on, seda kurvemad me ilmselt oleme. Iga kirjanik suudaks “Õnne 13” viimase seeria kirjutada. Ka see, kellel selle jälgimine keeruline tunduks. Churchilliga on asi teine.

Seriaalid muutuvad üha mastaapsemaks. Eile nägin Harry Potteri esimest seeriat. Varsti tuleb ”Sõrmuste Isand”. Uusi seeriaid hakatakse näitama kolm aastat järjest jõuluajal. Kohe peaks valmima ”Matrix 2” ja ”Matrix 3”. Kuulsin, et Arnold teeb ”Terminaator 3”. ”Tähesõdade” teine seeria on meie ekraanil juba järgmise aasta mais.

Üha raskem on surra. Muidugi võib öelda, et selles pole midagi uut, sest Homeros kirjutas Iliasele järjeks Odüsseia. Või öelda, et Hugo ja Balzac tegid sama veelgi suuremalt.

Aga ikkagi tundub, et midagi on muutunud. Ma mäletan, et mu isa ütles, et kahju on surra, sest jääb nägemata, kuidas inimesed kunagi loovad kontakti maavälise tsivilisatsiooniga.

Mul on üha raskem surra, sõbrad, sest ma ei taha, et mul jääks nägemata ”Matrix 148”.

Ja kui Matrix ostub mulle vanaduses oma keerukuselt üle jõu käivaks, siis vaatan uuesti ”MacGyverit”. Või ”Galacticat”. www. battlestargalactica.com asub online petitsioon. Kirjutasin sellele alla, et ”Galactica” uuesti ekraanile tuleks.